Võilillevein

Ray Bradbury romaan on lüüriline ja mälestuslik teos lapsepõlvest, mis muutub täiskasvanuelu allegooriaks. Lugu viib lugeja 1920. aastate Illinoisi väikelinna Greentowni, kus kaheteistaastane Douglas Spaulding avastab maailma esimest korda tõeliselt – päevade rütmi, õhtute lõhna, elu ja surma vaheldumist. Teos kujutab suve, mil poiss mõistab, et ta on elus, ning seeläbi ka seda, et kõik, mis elab, lõpeb kord. Bradbury suudab argistest hetkedest – jalutuskäigust, vihmast, kärbse surmast, vana jalgratta taastamisest – ehitada poeetilise reaalsuse, kus lapse vaatepunkt annab täiskasvanule uue selguse. Võilillevein, mida Douglase vanaisa igal suvel pudelitesse villib, sümboliseerib aja maitse ja mööduvuse säilitamise püüdu.

Romaani keskmes ei ole sündmustik, vaid meeleolu ja äratundmine. Bradbury jutustab suvest, mis jääb inimesse nagu mälestus valgusest ja soojusest, millest hiljem saab lohutav mõõdupuu. Raamat liigub episoodiliselt – iga peatükk toob esile mõne väikese seiga, mis avab elu ja kaduvuse teema uues valguses. Poisi ja tema venna seiklused, kummalised linnakodanikud ja vaiksed õhtud verandadel moodustavad terviku, kus fantaasia ja reaalsus põimuvad märkamatult. «Võilillevein» ei idealiseeri lapsepõlve, vaid uurib selle kaotust: hetke, mil inimene taipab, et iga rõõm on ühtlasi hüvastijätt. Nii saab suvest ajatu ringkäik, kus elu ja surm vahelduvad ning mälu hoiab alles, mida aeg kustutab.

Ray Bradbury (1920–2012) oli Ameerika kirjanik, kelle looming ühendab teadusulme ja poeetilise realismi. Teda tuntakse peamiselt teostega «451° Fahrenheiti» ja «Marsi kroonikad», kuid «Võilillevein» näitab tema teist külge – tundlikku vaatlejat, kes oskab kuulata vaikust ja märgata elu pisiasju. Bradbury kasvas üles Illinoisis, ning Greentowni prototüübiks on tema lapsepõlvelinn Waukegan. Tema keel on täpne ja rütmiline, täis nostalgilist helgust ja mõtisklust aja möödumise üle. Kirjaniku jaoks ei ole lapsepõlv pelgalt mälestus, vaid elu aluspõhi, kust algavad kõik suured küsimused. «Võilillevein» on seetõttu tema loomingus eriline raamat – ilma ulmeta, kuid sama sügav ja mõtlik, täis valguse ja kaduvuse vahelist haprat tasakaalu.