Harald Riipalu lugu

„Harald Riipalu lugu“ on ajaloopõhine biograafia, milles autor Rauno Võsaste käsitleb ühe vastuolulise Eesti Teise maailmasõja aegse sõjamehe elukäiku ja tema kujunemisteed. Harald Riipalu oli Eesti ohvitser, kes teenis Saksa relvajõudude koosseisus Waffen-SS-i 20. Eesti diviisis. Raamat ei keskendu üksnes tema osalemisele lahingutes, vaid püüab mõtestada ka mehe isiklikku arengut, tema maailmavaate kujunemist ning hilisemat saatust paguluses. Võsaste esitab Riipalu elu nii arhiiviallikatele kui ka mälestustele tuginedes, püüdes säilitada tasakaalu ajaloolise fakti ja isikulise loo vahel.

Teos käsitleb Riipalu osalust teises maailmasõjas eelkõige rindel toimunud lahingute kaudu, näiteks Velikije Luki ja Sinimägede lahinguid, samuti tema juhtimisstiili ja suhet alluvatega. Samas puudutab raamat ka Eesti meeste valikuid tol keerulisel ajal, mil tuli valida kahe okupatsioonivõimu vahel. Riipalu juhtum peegeldab seda ajastu eetilist pingevälja, kus isamaalisus ja kohusetunne põimusid suuremate ideoloogiliste jõududega. Autor ei romantiseeri sõda ega püüa Riipalut heroiseerida, vaid esitab võimalikult mitmetahulise pildi, mis lubab lugejal ise seisukohta kujundada. Teose lõpupool keskendub Riipalu elu viimastele aastatele Inglismaal ja sellele, kuidas ta ise oma minevikku mõtestas.

Rauno Võsaste on eesti ajaloolane ja uurija, kelle huvivaldkonnaks on peamiselt Teise maailmasõja aegne Eesti ajalugu ning selle isikulised narratiivid. Tema käsitluslaad on põhjalik ja allikapõhine, kuid mitte kuiv – autor otsib oma kirjutistes alati inimlikku mõõdet. „Harald Riipalu lugu“ on osa laiemast katsetest mõista Eesti ajaloos keerukaid ja tihti polariseerivaid isikuid, andes lugejale võimaluse kohtuda minevikuga selle nüansirikkuses, mitte ainult mustvalges väärtusmaailmas.