Minu Dagestan

„Minu Dagestan“ on Rassul Hamzatovi üks tuntuimaid teoseid, mis põimib endas memuaari, mõtiskluse ja luulelise proosa elemente. Raamat ei ole klassikaline jutustus ega kronoloogiline elulugu, vaid pigem isiklik ja poeetiline arutlus kodumaa, rahva, keele ja kirjanduse üle. Teos avaneb osadena, milles autor peatub kord oma maa looduse ja inimeste juures, kord aga kirjandusliku loomingu saladuste ja vastutuse küsimustes. Nõnda muutub raamat ühelt poolt jutustuseks Dagestanist kui elukeskkonnast ning teiselt poolt laiemaks filosoofiliseks aruteluks loomingust ja tõe otsimisest.

Raamat on üles ehitatud temaatilisteks peatükkideks, kus Hamzatov kõneleb nii kirjutamisest, töö ja ande tähendusest kui ka aususe ja mehisuse rollist inimese elus. Üks olulisemaid jooni on keele ja stiili käsitlus – autor mõtiskleb selle üle, kuidas keel ei ole pelgalt väljendusvahend, vaid rahva vaimu ja iseloomu kandja. Ta peatub oma rahva pärimustel, traditsioonidel ja ajaloos, sidudes need universaalsete teemadega, mis puudutavad loovuse olemust ja kirjanduse vastutust. Nii saab raamatust ühtaegu isiklik pihtimus ja üldinimlikku mõõdet kandev mõtisklus.

Rassul Hamzatov (1923–2003) oli dagestani poeet ja kirjanik, keda peetakse üheks oma rahva suurimaks sõnameistriks. Tema loomingusse kuuluvad nii luulekogud kui ka proosateosed, kuid „Minu Dagestan“ on kahtlemata tema tuntuim ja mõjukaim raamat, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. Hamzatov kasvas üles luuletajast isa peres ja õppis hiljem Moskvas kirjandust, kuid jäi kogu elu oma kodumaaga tihedalt seotuks. Tema teosed väljendavad sügavat armastust Dagestani looduse ja inimeste vastu ning samas ka universaalset inimlikku igatsust tõe, vabaduse ja ilu järele. „Minu Dagestan“ on selle hoiakuga kõige vahetum ja mõjukam tunnistus.