Ma armastan pitsat, pole midagi parata

Rasmus Punkari „Ma armastan pitsat, pole midagi parata“ on humoorikas ja isikupärane raamat, mis ühendab toidukultuuri, eneseiroonia ja isikliku kiindumuse ühe konkreetse roa vastu – pitsasse. Autor ei paku mitte klassikalist kokaraamatut ega esseekogumikku, vaid kirjutab pitsaarmastusest kui eluviisist, vaatenurgast ja isegi maailmatunnetuse vormist. Teos on täis lühikesi ja vaimukaid mõtisklusi, mälestusi, tähelepanekuid ja vahepeal ka praktilisi nõuandeid neile, kes tunnevad, et pitsa on enamat kui lihtsalt toit.

Punkar ei piirdu ainult pitsaretseptide või restoraniarvustustega, vaid põimib oma teksti sisse kultuurilisi vihjeid, vestlusi sõpradega, naljakaid juhtumeid ning isiklikke lugusid, mis kõik keerlevad pitsateema ümber. Teose stiil on vahetu ja pingevaba, sobides hästi nii nooremale lugejale kui ka neile, kes hindavad vabamat kirjutamislaadi. Keel on mänguline, kohati absurdi piiril, ent samas mõjub autor siiralt – tema kiindumus pitsasse on ehe ja mõjub pigem elufilosoofiana kui lihtsalt maitse-eelistusena. Raamatus leidub ka visuaalseid elemente, mis lisavad tekstile hoogu ja kujundlikkust.

Rasmus Punkar on eesti autor, kelle loomingus põimuvad igapäevased teemad isikupärase huumoriga. „Ma armastan pitsat, pole midagi parata“ on isevärki debüütteos, mis peegeldab hästi tänapäevase noore inimese maailmatunnetust, kus lihtsatest asjadest – nagu üks hästi küpsetatud pitsa – võib kujuneda sümbol või tähenduslik pidepunkt. Raamat ei taotle olla süsteemne ega õpetlik, kuid just oma mängulisuses ja siiruses suudab see kõnetada neid, kes hindavad toidukultuuri, argihuumorit ja elurõõmu. See on kummardus väikestele rõõmudele, millel on vahel üllatavalt suur mõju.