Kiecius, kuupaiste ja Kaherublane Portvein

Ramunas Klimase novellikogu „Kiecius, kuupaiste ja Kaherublane Portvein” on teravmeelne ja elulähedane sissevaade hilissotsialistliku ühiskonna äärealadel elavate inimeste igapäevaellu. Lood keskenduvad lihtsatele tegelastele – sageli töölisklassi esindajatele, heidikutele või kergelt boheemlikele tüüpidele –, kelle argipäev on täis paradokse, juhuslikke kokkupõrkeid ja väikeseid tragöödiaid. Pealkirjas mainitud elemendid – kuuvalgus, portvein ja nimi Kiecius – annavad kogu kogumikule kerge nostalgilise ja iroonilise tonaalsuse, mis jookseb läbi kõigi juttude. Autor kasutab nappi ja vaimukat keelt, mis ei taotle moraalset hinnangut, vaid pigem dokumenteerib ja mõtestab tegelaste eluvoolu osana suuremast süsteemist.

Novellides leidub nii absurdihõngulisi juhtumeid kui ka sügavat eksistentsiaalset tunnetust. Klimas ei kujuta oma tegelasi haletsust äratavalt, vaid laseb neil rääkida läbi tegude ja olukordade, milles on tunda ajastu pitsitust ja igatsust millegi enama järele. Portveinist saab motiiv, mis tähistab korraga nii unustust kui ka sõprust; kuuvalgus omakorda loob tausta vaiksele enesevaatlusele või lootusetusele. Kogumikus ei puudu huumor, ent see on alati seotud mõistmise ja empaatiaga. Tegelaste sisemaailm ja välised piirangud on pidevas pinges, kuid see pinge jääb vaoshoituks, väljendudes pilgus, vaikuses või väikestes žestides.

Ramunas Klimas on Leedu päritolu autor, kelle looming on leidnud vastukaja ka eesti keeles. „Kiecius, kuupaiste ja Kaherublane Portvein” jääb tema väheste tõlgitud teoste hulka, ent selle novellid annavad hea ülevaate tema isikupärasest stiilist, mis ühendab dokumentaalse täpsuse ja poeetilise kujundlikkuse. Klimase kirjutamislaadis on tunda nõukogude aja äärealade atmosfääri – vaikseid kõrvaltänavaid, väikeseid eluvalesid ja inimesi, kes otsivad väärikust ka seal, kus see näib olevat kadunud. Tema proosa on vaoshoitud, kuid mõjuv – täis väikeseid hetki, mis peegelduvad pikalt lugeja teadvuses.