Minu aeg. Kirjandusloolised vestlused

Ralf Parve mälestusteraamat „Minu aeg. Kirjandusloolised vestlused“ on isiklik ja kultuurilooline tagasivaade 20. sajandi Eesti kirjandus- ja ühiskonnaelule. Teoses põimib autor vestlusliku jutustamislaadi kaudu meenutusi, kirjanduslikke tähelepanekuid ning arutlusi loovisiku rollist ajas, mil sõda, ideoloogia ja tsensuur kujundasid tugevalt loomingulist väljendusvabadust. Parve keskendub eeskätt oma kaasaegsetele – kirjanikele, kunstnikele ja mõtlejatele –, kellega teda sidusid isiklikud kogemused, ametlikud kokkupuuted või vaimsed dialoogid. Lugeja saab osa mitte ainult faktidest, vaid ka hoiakutest ja meeleoludest, milles need suhted toimisid.

Raamat on jagatud temaatilisteks vestlusteks või mõttevahetusteks, mis käsitlevad eri ajastute murdepunkte ja kultuurilisi hoiakuid. Parve ei püüa kirjutada terviklikku ajalugu, vaid keskendub valitud isikutele ja episoodidele, mis on tema enda kogemuse ja vaatepunkti kaudu tähenduslikud. Nii saavad sõna näiteks Johannes Vares-Barbarus, Juhan Smuul, Ellen Niit, Artur Alliksaar, Gustav Suits ja paljud teised, keda Parve meenutab vaheldumisi austuse, kriitilise pilgu ja poeetilise kõrvalepõikega. Eriline koht kuulub 1950.–1960. aastate kirjandusprotsessile, mis oli ühtaegu ideoloogiliselt kontrollitud ja loominguliselt viljakas.

Ralf Parve (1919–2011) oli luuletaja, prosaist ja publitsist, kes kuulus oma elu jooksul nii sõjaeelse kui ka nõukogude kirjanduse esindajate hulka. Tema kirjanduslik karjäär kulges paralleelselt ajakirjanikutöö ja ühiskondliku tegevusega. „Minu aeg“ ei püüa oma aega õigustada ega täielikult distantseerida, vaid pakub pigem sissevaate autori isiklikesse dilemmadesse ja valikutesse. See on tekst, milles mälestus ja kirjanduslik kujund sulavad ühte, andes edasi nii dokumentaalseid kui ka emotsionaalseid kihistusi Eesti kultuuriloo keerulisel sajandil.