Seda pole üldse olnud

Ralf Nordgreni romaan „Seda pole üldse olnud“ („Det har inte hänt“) on introspektiivne ja psühholoogiline jutustus, mis põimib isikliku mälu, ajaloolise trauma ja enesepettuse temaatika. Loo keskmes on inimene, kes püüab leppida oma minevikuga, kuid samas kahtleb mälestuste paikapidavuses ning selles, mis tegelikult toimus ja mis on hilisemate kujutelmade produkt. Tegu on sisekaemusliku teosega, milles vahelduvad tegelikkus ja fantaasia, minevik ja olevik, isiklik kogemus ja laiem ühiskondlik taust. Romaani pealkiri ise on kui motiiv – eituse kaudu esile toodud sisemine vastuolu, mida tegelane ei suuda ega taha päriselt lahendada.

Teos liigub mälupiltide ja sisemonoloogide tasandil, kasutades kohati fragmentaarset ja katkendlikku jutustustehnikat, mis peegeldab peategelase vaimset seisundit ja tema heitlust iseendaga. Nordgren ei paku selget sündmustikku, vaid keskendub inimese sisemisele dünaamikale, tema kahetsusele, eneseõigustusele ja lõpuks ka äratundmisele, et teatud eluetappe ei saa kustutada ega olematuks kuulutada. Oluline on ka ühiskondlik taust – soomerootsi ja soome kultuuriliste, rahvuslike ja ajalooliste kihtide põimumine, mis loovad karakteri ümber konteksti, kus isiklik kogemus omandab sümboolse tähenduse. Just selle läbi osutub teos kõnekaks käsitluseks mälu poliitikast ja tõe subjektiivsusest.

Ralf Nordgren (sündinud 1936) on soomerootsi kirjanik, kelle looming on sageli poliitiliselt ja eksistentsiaalselt laetud, käsitledes identiteeti, võimu ja moraalse vastutuse küsimusi. Ta on olnud aktiivne nii kirjaniku kui ühiskondliku arvamusliidrina ning esindab kirjanduses mitmekeelset ja -kultuurilist perspektiivi. Romaan „Seda pole üldse olnud“ sobitub tema loomingus sellesse suunda, kus piirid isikliku ja poliitilise, tegeliku ja kujuteldava vahel on hajuvad, kuid samas tähenduslikud. Eesti keeles ilmununa kõnetab teos ka lugejat, kes on ise kokku puutunud ajaloo vaikuste ja rääkimata jäänud lugude painajaga.