Traaklane. Rhodope rapsoodia

Raivo Seppo romaan „Traaklane. Rhodope rapsoodia“ liigutab tegevuse ajaloolisse ja geograafiliselt mitmekesisesse ruumi, keskendudes Traakia aladele ning neile omastele kultuurilistele ja ühiskondlikele pingetele. Teose keskmes on inimest, uskumust ja kuuluvust puudutavad teemad, mida vaadeldakse läbi ühe traaklase elukäigu ja tema suhete ümbritseva maailmaga. Romaanis põimuvad isiklik ja kollektiivne, kohaliku kultuuri sisekonfliktid ning laiemad arengujooned, mis mõjutavad kogu piirkonda. Tegevus ei järgi kronoloogilist sirgjoont, vaid liigub episooditi, peegeldades mälu, keele ja identiteedi vahelisi nihkeid. Kultuuriliste piiride määramatus, rahvaste liikumine ja usuliste arusaamade kokkupõrked on korduvad teemad, mida käsitletakse ilma otseste väärtusotsustusteta.

Autor ei keskendu konkreetse ajalooperioodi dokumenteerimisele, vaid loob narratiivse kanga, kus tegelaste tegevus peegeldab mitmetasandilist kuuluvust ja väljatõugatust. Keskne tegelane liigub keskkondades, kus traditsioonid on osaliselt lagunenud, kuid mälestused ja sümbolid mõjutavad käitumist ja otsuseid. Rhodope mäestik ei kujune pelgalt tegevuspaigaks, vaid omandab tähenduse kui ruum, mis kannab vastuolusid ja kihistusi. Loo kulgedes tekib küsimus, kuivõrd on võimalik määratleda iseennast tingimustes, kus kuuluvus on alati osaline ja keeleline eneseväljendus piiratud. Seppo tekst ei otsi selgeid vastuseid, vaid asetab tegelased olukordadesse, kus identiteet ja maailmataju vajavad pidevat kohandamist. Romaanis esitatud tegevused, kohtumised ja peegeldused moodustavad mitmehäälsuse, milles ajalooline ja isiklik hääbuvad sageli üksteise sisse.