Hüatsintsõrmus. Õudusnovelle

„Hüatsintsõrmus. Õudusnovelle“ on Raivo Seppo novellikogu, mis koondab endas kaheksateist lugu aastatest 1990–1994. Tegemist on Eesti õuduskirjanduse ühe olulisema teosega, kus autor seob rahvapärimuse, linnalegendid ja tumedamad inimlikud hirmud fantaasiaga. Kogumiku lood liiguvad alates klassikalistest õudusmotiividest – deemonid, nõiapärand ja üleloomulikud needused – kuni psühholoogilise pinevuse ja reaalsuse piire kompavate stseenideni. Kogu avab nii surma, kurjuse kui ka tundmatuse temaatika, tuues esile küsimuse, mis peitub inimese sisemises hirmus ja kujutlusvõimes.

Novellides kohtab lugeja väga erinevaid õuduse ilminguid. „Surma mõrsja“ ja „Saatanlik eksitus“ mängivad tumedate rahvapärimuslike kujunditega, „Ämblike needus“ ja „Öö silmad“ toovad lugeja lähedale roomavate hirmude maailma. „Täiskuu“ käsitleb libahundi müüti, „Sõnajalaõis“ ja „Maja keset roose“ ühendavad endas Eesti folkloori ja gooti õuduse elemente. „Tuledeemon“, „Roheline küünal“ ja „Kutse koolnule“ viivad edasi okultseid ja rituaalseid jooni, samal ajal kui pealkirjalugu „Hüatsintsõrmus“ on kogu kulminatsioon, kus armastus ja needus põimuvad traagiliseks tervikuks. Tekstid loovad tiheda atmosfääri, kus reaalsus ja üleloomulik üksteist pidevalt varjutavad.

Raivo Seppo (sünd. 1973) on eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes on tuntud nii ilukirjanduslike teoste kui ka ajaloo- ja kultuurialaste uurimuste autorina. Tema loomingu hulgas on lisaks õudusjuttudele ka romaane ning esseistikat. „Hüatsintsõrmus“ oli tema debüüt novellikogumikuna ja on jäänud eesti õuduskirjanduse kaanonis märkimisväärseks, sest tõi 1990. aastate alguses kaasa värske ja rahvusvaheliste mõjutustega stiili. Hiljem on Seppo kirjutanud ka rahvuslikke ja ajaloolisi teoseid, kuid tema varajane looming kinnistab teda kui autorit, kes tõi õudusžanri Eesti kirjandusse tugevamal ja süsteemsemal kujul.