Vana mees tahab koju

„Vana mees tahab koju” on Raimond Kaugveri romaan, mis toob kokku kaks eluteelt erinevat inimest, kelle kohtumine saab võimalikuks õnnetuse tagajärjel. Peategelasteks on tõlkija Albert Valter ja endine kaevur Artur Simmo, kes jagavad üht palatit ning kelle vahel kujuneb lähedane ja usaldav side. Just võõra inimesega tekib neil võimalus rääkida asjadest, mida tihti isegi lähedastele ei usaldata. Nii saab haiglapalatist paik, kus hargnevad mõtted elust, selle raskustest ja väärtustest, ning kus kõrvuti viibimine loob erilise aususe ja siiruse õhkkonna.

Romaan ei piirdu vaid kahe inimese lugude esitamisega, vaid avab laiemalt teema inimestevahelisest suhtlusest, usaldusest ja elutõdede otsimisest. Kõrvuti lebades saavad Albert ja Artur jagada nii oma muresid kui ka rõõme, meenutada möödunut ja analüüsida seda, mis on elus tähtis. Selline intiimne vorm loob võimaluse arutada väärtushinnanguid ja mõelda, kuidas erinev elu- ja töökogemus mõjutavad inimese maailmapilti. Lugu tõstatab ka küsimuse koduigatsusest ja rahu leidmisest eluõhtul, kui inimene soovib naasta sinna, kus ta end kõige enam kuuluvana tunneb.

Raimond Kaugver (1926–1992) oli eesti kirjanik, kes paistis silma ühiskondlike ja psühholoogiliste teemade käsitlejana. Tema loomingus on olulisel kohal inimsuhted, elus tehtud valikute mõtestamine ja tavainimese sisemaailma kujutamine. Kaugveri teosed on sageli realistlikud, kuid samas emotsionaalselt laetud, pakkudes lugejale võimalust kaasa mõelda tegelaste dilemmadele. „Vana mees tahab koju” on tema hilisema loomingu hulka kuuluv romaan, mis näitab talle omast huvi inimliku aususe ja elu põhiväärtuste vastu, asetades tähelepanu keskmesse lihtsa, kuid sügava vestluse tähenduse.