Vana mees tahab koju

Raimond Kaugveri romaan „Vana mees tahab koju” keskendub inimeksistentsi põhiküsimustele: üksindusele, mälestustele ja koduigatsusele. Teose peategelaseks on vananev mees, kes naaseb pärast pikki aastaid vangistust tagasi kodumaale. Tema füüsiline liikumine ruumis – ühelt paigalt teisele, ühest mälestusest teise – tähistab ka sisemist rännakut, mille käigus ta püüab taasluua katkestatud sidemeid mineviku, inimeste ja iseendaga. Kodukoht, mille poole ta püüdleb, ei ole enam endine, ja ka mees ise ei ole enam see, kes lahkudes. Just see tunnetus – et aeg on midagi pöördumatut – kannab kogu teost läbiva vaikse, ent valusa tonaalsusena.

Romaan on kirjutatud realistlikus võtmes, keskendudes peategelase sisemaailmale ning tema vaatlusele ümbritseva elu suhtes. Kaugver oskab peenelt kujutada vananemisega kaasnevat haprust, väärikuse kaotamise hirmu ja sisemist trotsi. Suure osa loost moodustavad mehe sisemonoloogid, läbipõimunud mälupiltidega nooruspõlvest, kaotatud suhetest ja valikutest, mida polnud võimalik vältida. Samas on teoses tuntav soov kuuluda ja leida veel mingitki tähendust – kas siis läbi uute kontaktide või leppimise sellega, mis on möödunud. Autori stiil on vaoshoitud ja asjalik, jättes palju lugeja enda tõlgendada, kuid juhtides teda kindlakäeliselt läbi eksistentsiaalse ängi ja tasase lootuse.

Raimond Kaugver (1926–1992) oli eesti kirjanik, kelle loomingus põimuvad eluline kogemus ja ühiskondlikud olud. Tema teosed on sageli keskendunud tavalise inimese sisemaailmale, eriti olukordades, kus elu seab piirid ja sunnib tegema raskeid otsuseid. Kaugveri proosa tugevuseks on psühholoogiline täpsus ja oskus käsitleda eksistentsiaalseid teemasid ilma liigse pateetikata. „Vana mees tahab koju” on tema hilisemate romaanide seas üks sügavamõttelisemaid ja samas vaoshoitumaid, peegeldades autori huvi inimese sisemise vastupanuvõime ja leppimise mehhanismide vastu.