Tee isa juurde

Raimond Kaugveri romaan „Tee isa juurde“ käsitleb noore mehe sisemist otsingut ja katset mõista oma minevikku läbi isakuju, keda ta ei ole tundnud. Tegevus kulgeb tänapäeva ja mineviku vahel, vaheldudes mälestuste, dokumentide ja vestlustega, mille kaudu peategelane püüab taastada pildi mehest, kelle elu katkestasid ajaloolised sündmused. Lugu liigub isiklikust tasandist laiemale ajaloolisele taustale, puudutades sõja, kaotuse ja vaikimise teemasid.

Romaan keskendub suhetele, mis ei ole kunagi saanud kujuneda, ning vaikusele, mis ümbritseb perekondlikke mälestusi. Peategelase uurimine ei anna selgeid vastuseid, vaid toob esile uued küsimused ja tõlgendused. Kaugver kasutab vaheldumisi sisemonoloogi ja kirjeldavat proosat, et avada peategelase mõtlemisprotsessi ja tajude arengut. „Tee isa juurde“ ei ole pelgalt biograafiline otsing, vaid peegeldus sellest, kuidas inimese identiteet kujuneb puuduvate teadmiste ja vaikivate sugulaste kaudu. Loo põhiteljeks jääb püsiv vajadus mõista iseennast läbi kellegi teise elu, mis on jäänud kättesaamatuks, kuid mõjusaks.