Nelikümmend küünalt

"Nüüd on neist küünaldest säilinud ainult kõige eripärasema kujuga plönnid ja ma mõtlen neid silmitsedes hubase filosoofiaga, et eks niiviisi ole kulunud läbi ka kõik nelikümmend aastat - igaüks isemoodi, isenäoliselt, isesuguseid jälgi ja mälestusi jättes.
Kui me ühel meelel lauda katsime, ütles Helga mulle tundeliselt: «Ära kiirusta neid küünlaid süüdates ... Mõtle sellele, et igaüks neist tähistab üht aastat sinu elust. Ja püüa seda aastat meenutada ... »
«Nelikümmend küünalt» on meie loetavaima kirjaniku parim romaan - vaieldavalt, muidugi. Tema arvukatest teostest oli just see talle eriti lähedane. Romaani peategelane Villem Alavain, kellele autor on heldelt jaganud seiku omaenda elukäigust, teeb siin keskea ja vanaduse piirimail oma elust kokkuvõtteid. Maailma vapustanud sündmuste keerises heidelnul pole lihtne endas ja kaasinimestes selgusele jõuda.
Eneseotsingud, lahingud soomepoisina suures sõjas, vangipõli Siberis, õnnetud ja õnnelikud armastused, oma elumõtte leidmine uskumatute raskuste kiuste – nii sageli tunneme siin ära Raimond Kaugveri enda – traagilise elulooga helge ja südamliku inimese.
Raamatu moto on: "Isiksuse jõud ja vabadus seisneb mitte selles, et ta võib teha kõik, mida ta tahab, vaid et keegi ei saa teda sundida tegema seda, mida ta ei taha." Jean Jaques Rosseau
Teos on 1965. a. romaanivõistlusel auhinnatud.