Jumalat ei ole kodus

Raimond Kaugveri romaan „Jumalat ei ole kodus“ käsitleb inimese sisemist kriisi, võõrandumist ja lootuse otsingut nõukogudeaegse ühiskonna raamides. Pealkiri ise viitab metafüüsilisele tühjusele, mis peategelast saatma jääb – tunne, et midagi olulist, mida varem peeti püsivaks või juhatavaks, on kadunud või polegi kunagi kohal olnud. Romaan jälgib peategelase, tavaliselt elu perifeeriasse nihkunud mehe, teekonda läbi argiste olukordade, kus vastanduvad ootused ja tegelikkus, töö ja vaimsus, suhe ja üksildus. Kaugver keskendub inimese katsetele säilitada väärikus ja inimsus keskkonnas, mis sageli soosib passiivsust ja allasurumist.

Romaani ülesehitus on sisekaemuslik, liikudes aeglaselt läbi peategelase mõtete ja meenutuste. Välised sündmused – töökohustused, inimestevahelised konfliktid, armastuse pettumused – toimivad taustana, millele projitseerub tegelase sisemine seisund. Selles raamistikus esitab autor vaikseid, ent tähenduslikke küsimusi elu mõtte, vabaduse ja vastutuse kohta. Kaugverile omaselt puudub loos suur draama – see asendub vaiksete nihkumistega, mis avaldavad tegelastele järkjärgulist mõju. Romaan ei paku kindlaid vastuseid, vaid jätab lugejale võimaluse mõelda, mida tähendab kodu, kohalolu ja jumaluse puudumine kaasaegses elus.

Raimond Kaugver (1926–1992) oli eesti proosakirjanik, kelle looming keskendus tihti moraalsetele ja psühholoogilistele pingeväljadele. Tema tegelased on sageli sisemiselt konflikti sattunud, sageli just seetõttu, et nad ei suuda või ei taha leppida pealiskaudsuse, vägivalla või võõrandumisega. Kaugveri stiil on vaoshoitud, dialoogile ja psühholoogilisele kujundusele toetuv, ning tema teoseid iseloomustab tugev eetiline mõõde. „Jumalat ei ole kodus“ kuulub tema olulisemate romaanide hulka, andes ilmekalt edasi ajastu inimese sisemist ebakindlust ja vaikset vastupanu.