Ja kõik on kuhugi teel

„Ja kõik on kuhugi teel“ on Raimond Kaugveri romaan, mis viib lugeja noorte inimeste ellu Eesti Vabariigi lõpuaastatel. Teos algab keskkooli lõpetamise meeleoludega, kus tulevikuplaanid ja unistused on veel seotud vaba kodumaaga. Ent peagi sekkub ajaloo käik – Teise maailmasõja puhkemine pöörab kõik pea peale. Romaan käsitleb nooruse ja idealismi kokkupõrget traagiliste oludega, kus iga otsus omandab saatusliku tähenduse. Põhiteemaks on valikute vältimatus ja see, kuidas ajaloolised sündmused suruvad inimesed tegema otsuseid, mille eest nad vastutavad kogu elu.

Kaugver seob oma teoses põlvkondliku loo individuaalsete otsingutega. Romaani tegelaste kogemused näitavad, et isegi kui olud näivad paratamatud, jääb alati alles inimese võime mõelda ja valida. Autor rõhutab, et hinnang inimeste tegudele ei saa põhineda oletustel või võimalikel alternatiivsetel käikudel, vaid üksnes sellel, mis tegelikult toimus. Romaanis kõlavad eksistentsiaalsed küsimused vastutuse, süü ja valikuõiguse kohta. Seega on teos ühtaegu nii põlvkondlik mälestuslugu kui ka universaalne arutlus inimese moraalsest vastutusest ajaloo ees.

Raimond Kaugver (1926–1992) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal sõja ja okupatsiooni mõjud inimesele. Tema romaanides ja jutustustes peegeldub sageli Teise maailmasõja ja Nõukogude perioodi keerukas pärand. Kaugver ise viibis nooruses mitmel rindel ja sattus sõjajärgsetel aastatel poliitvangina vangilaagrisse, mis jättis sügava jälje tema maailmapilti. Oma teostes keskendus ta inimese sisemisele tugevusele ja eetilistele dilemmadele olukordades, kus välised tingimused olid äärmuslikult rasked. „Ja kõik on kuhugi teel“ haakub selgelt nende teemadega, olles ühtaegu isiklik ja ajastutruu peegeldus.