Mõeldes ideaalsele linnale. Linnasotsioloogiast

Raimo Pullati teos „Mõeldes ideaalsele linnale. Linnasotsioloogiast”, mis ilmus 1969. aastal Eesti Raamatu kirjastuselt, on üks esimesi eestikeelseid käsitlusi linnasotsioloogiast kui teadusharust. Autor püüab populariseerida toona veel vähe tuntud valdkonda, mille fookuses on linnade areng, linnakeskkonna mõju inimesele ja linnastumisega kaasnevad ühiskondlikud probleemid. Raamat on kirjutatud selges ja argumenteerivas stiilis, mille eesmärk on suunata lugejat kaasa mõtlema selle üle, milline võiks olla elukeskkond, mis vastaks nii ühiskondlikele kui ka inimlikele vajadustele.

Teose keskmes on küsimus, kuidas kujundada ideaalset linna – sellist, mis toimiks sotsiaalselt, majanduslikult ja kultuuriliselt tervikliku süsteemina. Pullat arutleb linnade planeerimise, ruumilise jaotuse, liikuvuse, elanike tiheduse ning teenuste kättesaadavuse üle, lähtudes sotsioloogilisest vaatepunktist. Ta rõhutab, et linn ei ole vaid majandusüksus või arhitektuuriline kooslus, vaid kompleksne sotsiaalne organism, mille toimimist mõjutavad paljud nähtamatud tegurid – alates elanike vajadustest ja ootustest kuni kollektiivse identiteedi ja kultuuriruumi kujunemiseni.

Raimo Pullat (sündinud 1935) on eesti ajaloolane ja ühiskonnateadlane, kelle uurimistöö keskendub peamiselt linnaajaloo ja -kultuuri küsimustele. Tema töödes põimuvad ajalugu, sotsioloogia ja kultuurilugu, võimaldades käsitleda linna mitte üksnes füüsilise ruumina, vaid sotsiaalse suhtlemise ja elamise keskkonnana. „Mõeldes ideaalsele linnale” kuulub tema varasemasse loominguperioodi ning esindab katset tuua teaduslikku mõtteviisi laiemale lugejaskonnale. Raamat on oma ajastu kontekstis oluline algatus, mis tutvustab linnakeskkonda kui uurimisobjekti ja julgustab nägema urbaniseerumist kui ühiskondlikku protsessi, mis vajab teadlikku suunamist.