Linnad kodanlikus Eestis. Ajaloolis-demograafiline käsitlus

Raimo Pullati monograafia „Linnad kodanlikus Eestis. Ajaloolis-demograafiline käsitlus“ on põhjalik uurimus Eesti linnade arengust aastatel 1918–1940, keskendudes linnaühiskonna demograafilistele ja sotsiaalsetele muutustele. Teoses vaadeldakse, kuidas iseseisvuse perioodil toimusid linnades rahvastiku arvu, koosseisu, ruumilise struktuuri ja majanduselu ümberkujundamised. Käsitlus lähtub ajaloolis-statistilisest meetodist, tuginedes arvukatele arhiiviallikatele, rahvaloenduste andmetele ja tolleaegsetele ametlikele dokumentidele.

Autor analüüsib põhjalikult linnastumise ulatust ja dünaamikat, kirjeldades linnaelanikkonna sotsiaalset kihistumist, rahvuslikku koosseisu, haridustaset, elatustaset ning rändevoogude mõju. Eraldi käsitletakse suuremate linnade – Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu – arengut, samuti väiksemate linnade rolli regionaalses ja majanduslikus struktuuris. Esile tuuakse, kuidas iseseisva riigi arengusuunad, sh maaomanduse reformid ja industrialiseerimispüüdlused, muutsid linnade nägu ning kujundasid kodanlikku Eesti linnakultuuri ja institutsioonilist korraldust.

Raimo Pullat (sündinud 1939) on eesti ajaloolane ja urbanistika uurija, kes on pühendanud märkimisväärse osa oma teadustööst Eesti linnade ajaloo ja rahvastikuprotsesside uurimisele. Tema lähenemine ühendab statistilise täpsuse ning kultuuriloolise vaatenurga, mis teeb tema käsitlused väärtuslikuks nii akadeemilisele kogukonnale kui ka laiemale huviliste ringile. „Linnad kodanlikus Eestis“ oli üks esimesi mahukaid katseid nõukogude teadusruumis süsteemselt analüüsida Eesti iseseisvusaegset urbaniseerumist, püüdes mõista selle mõju rahvastiku arengule ja ühiskondlikule korraldusele.