Salapärased kirikukellad

Raimo Bärmani „Salapärased kirikukellad“ on rahvapärimuslikul ainel põhinev jutukogumik, mis toob lugejani valiku lugusid kirikukelladest kui salapärastest, vahel isegi üleloomulikest objektidest. Iga jutt keskendub mõnele erilisele kellale või sellega seotud sündmusele – olgu selleks legend kadunud kellast, mis kunagi peideti vaenlase eest, või lugu kellast, mis ei kõlanudki mitte ainult aja märkimiseks, vaid ka hoiatuseks või kaitseks. Bärman ammutab ainest Eesti rahvapärimusest, kohalike külajuttude traditsioonist ning ajaloolistest kroonikakatketest, põimides need kokku kirjanduslikult terviklikeks miniatuurideks.

Lugude tonaalsus varieerub alates ajaloolistest rekonstruktsioonidest kuni muinasjutu- või müstikahõnguliste kirjeldusteni. Paljudes juttudes on kesksel kohal inimeste uskumused, ajastu kombed ja kogukondlik elu, mis avavad kelli mitte ainult füüsiliste esemete, vaid ka kultuuriliste sümbolitena. Kirikukellade kaudu käsitletakse nii sõda, rahu kui ka moraaliküsimusi – need on vaikivad tunnistajad ja vahel ka tegutsevad jõud, mis mõjutavad loo arengut. Autor ei selgita üle ega anna hinnanguid, vaid jätab ruumi lugeja kujutlusvõimele ja tõlgendustele, säilitades iga loo omanäolise rütmi ja kõla.

Raimo Bärman on tegutsenud mitmel elualal, kuid tema kirjanduslik huvi on sageli seotud ajaloo ja rahvapärimusega. „Salapärased kirikukellad“ on üks tema tuntumaid teoseid, mis paistab silma nii ainestiku kui lähenemisviisi poolest. Bärmani kirjutamislaad on rahulik ja tasakaalukas, sageli kroonikale omase vaoshoitud täpsusega, kuid samas ka poeetilise alatooniga. Tema töö kannab endas selget austust kultuurimälu ja kohaliku pärandi vastu, tuues lugejani maailma, mis on küll sageli vaikne ja peidetud, ent mille kaja kestab kauem kui ükski kellalöök.