See oli siin

Raija Siekkineni romaan „See oli siin“ on poeetilise laadiga teos, mis uurib inimelu hapraid piire ja ajakihistusi. Romaani keskmes on „aeg kahe armastuse vahel“, mil tegelased otsivad endas selgust ja püsivust. Lugu räägib naisest ja mehest, kelle suhted põimuvad paigaga – hüljatud majaga, mis taaselustub uute elanike ja uue hingamise kaudu. Maja ei ole siin pelgalt taust, vaid sümbol, mille kaudu autor uurib mälu, kaotuse ja uue alguse teemasid. Loo rütm on meditatiivne ja detailitihe, luues lüürilise atmosfääri, kus iga väikegi tähelepanek muutub oluliseks osaks tervikust.

Romaani tähenduslik ruum on koht, kus minevik ja olevik põimuvad ning kus isiklik lugu peegeldub laiemates küsimustes inimsuhete, üksinduse ja lootuse kohta. Siekkinen toob lugejani intiimsed hetked ja sisemised monoloogid, mis loovad tunde, et tegelaste kogemused avanevad aeglaselt, kihthaaval. Armastuse ja hüljatuse motiivid saavad teoses erilise kaalu – need ei ole vaid romantilised, vaid ka eksistentsiaalsed, puudutades küsimust, kuidas inimene suhestub oma elu, valikute ja ruumiga, kus ta viibib. Nii muutub „See oli siin“ korraga nii intiimseks suhte looks kui ka peegelduseks inimliku olemise haprusest.

Raija Siekkinen (1953–2004) oli soome prosaist ja novellikirjanik, keda hinnati tema lüürilise ja tiheda keelekasutuse poolest. Ta alustas kirjanduslikku teekonda 1970. aastatel ning avaldas mitmeid jutukogusid ja romaane, mis keskendusid inimelu sisemistele pingetele ja vaimsetele otsingutele. Siekkinenit peeti üheks olulisemaks soome novellikunsti uuendajaks, kelle loomingut iseloomustavad psühholoogiline süvenemine ja poeetiline täpsus. Tema teosed on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ning neid on tõlgitud mitmesse keelde. „See oli siin“ on osa tema hilisemast loomingust, milles ta jätkas inimese sisemiste seisundite ja elu hapra ilu kujutamist.