Elu keskpunkt

Vaimusilmas lehitses ta aastaid ette ja tagasi nagu raamatut, mõtles, et just praegu on elu jõudnud harjakõrgusele nagu maja, mis äsja valmis sai ja hakkab juba lagunema. Ta vaatas aknast välja ja nägi lumesadu, mis tihenes. Siis murdus tal ühel päeval hamba küljest tükk, ja silmitsedes valget luukildu sõrme õhetaval nahal, tahtis ta äkki ära sõita. Ta teadis, et reis on lõpmata väsitav ja kurnav, ta lootis, et on.