Hobused, keda ma mäletan

Raigo Kollomi teos „Hobused, keda ma mäletan“ on isiklik mälestusteraamat, mis koondab autori elukogemusi ja tähelepanekuid hobuste ning nendega seotud elulaadi kohta. Raamat viib lugeja peamiselt 20. sajandi teise poole Eesti maapiirkondadesse, kus hobused olid osa igapäevaelust – töökaaslased, pereliikmed ja iseseisvad isiksused. Autor jutustab lugusid konkreetsetest hobustest, kellega ta elu jooksul kokku puutus, andes igale neist iseloomu ja tausta. Iga lugu sisaldab detailset kirjeldust hobuse välimusest, iseloomust ja käitumisest, aga ka sündmustest ja inimestest, kes nende loomade ümber olid.

Raamatus ei ole tegemist pelgalt loomalugudega, vaid pigem elutundelise vaatlusega, kus hobused avavad ligipääsu laiemale maailmale – taluelu rütmile, inimese ja looma koostööle, peretraditsioonidele ja kaduma läinud maailmale. Kollom suudab edasi anda nii argiseid kui liigutavaid hetki, milles kajastub austus ja tundlikkus loomade suhtes. Lisaks kajastub tekstis ka autori arusaam elu põhiväärtustest: vastutus, kannatlikkus, tänulikkus ja side loodusega. Hääbuva hobukultuuri taustal omandavad need lood mälestusliku mõõtme, olles samas ka üleskutse mitte unustada maailma, milles inimene ja loom olid loomulikult seotud.

Raigo Kollom on eesti autor ja hobuinimene, kes on suure osa oma elust tegutsenud hobustega praktiliselt ja tähelepanelikult. Tema kirjutamislaadi iseloomustab otsekohesus, empaatia ning elu- ja loomutundlikkus. „Hobused, keda ma mäletan“ on tema austusavaldus neile loomadele, kes on jätnud tema ellu jälje, ja samal ajal ka tunnistus ühest kultuurikihist, mis tänapäeva tehnoloogilises maailmas on hääbumas. Teos kõnetab nii hobusepidajaid kui ka neid, kes tunnevad huvi maaelu ja loomadega seotud mälestuste vastu.