Ainus, mis loeb. Kaasaegne muinasjutt

Seda raamatut hakkasin ma kirjutama lennujaamade ootesaalides. Ma reisisin palju ja lendude vahel oli sageli tundide kaupa ootamist. Mul oli väga palju aega mõelda. Kirjutasin sellest, mis mu oma elus
puudus. Kirjutasin tüdruku. Panin talle nime ja lasin tal armuda.
Selle raamatu sündmused ei ole tõenäoliselt kunagi aset leidnud. Või siis vastupidi - samad sündmused on meie ümber ka praegu. Te olete neid ise kogenud või teate kedagi, kes just praegu midagi sellist läbi elab. Ilmselt ei ole Teilegi võõras kaotusvalu, pettumine usaldatud inimeses, kadedate alatud sepitsused ... Ma usun, et paljud on elanud läbi peadpööritava kiirusega arenevaid romantilisi suhteid, taevalikku seksi peaaegu võõraga, esimest ärkamist koos inimesega, kes tundub SEE ÕIGE...
Raido Saar