Rahvustunde nõrkusest Eestis. Eri aastate kirjutisi

“Er ist gar nicht wie ein Este. Er sieht gar nicht wie ein Este aus!” - niisuguseid märkusi juhtub mõnikord sakslaste poolt mõne eestlase kohta tehtama ja viimane peab seda harilikult üheks suuremaks meelituseks, mida talle keegi iganes võib ütelda. Sellega tunnistatakse tal hulk häid omadusi olevat, mis eestlasel puuduvad. Järjelikult see meelitus oletab eestlasi tõuliselt alaväärtuslikuks. Ja otsekohesed olles peame tunnistama, et meie tõug just suurte voorustega ei hiilga. Kui oma seltskonnas ümber vaatame, siis paistab silma teatav hõredus, kahvatus ja kulturapuudus meie inimeste vaimlises jumes. See on kui mingi üleüldine kängu-jäämine, kehaline, kõlbline ja vaimline ebatäielisus. Meie ringkondades leiab nii vähe peenema intelligentsi ja vaimulaadiga isikuid ja kelle välimuski teatavat “europalist” pitserit kannaks, niisugust, mis laseks oletada mitme paremates oludes elanud ja enam arenenud tüüpusega sugupõlve jõu kuhjumist. Otse imestama paneb see kehaline mitte-iludus ja vaimline kehvus, mida meie rahva rõhuva enamuse juures võib tähele panna. Me oleme tõepoolest nii vähe ilusad, nii napilt anderikkad, nii kasinalt vaimukad.