Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis

„Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis“ on populaarteaduslik käsitlus globaalsest demograafilisest arengust, selle vastuoludest ning tagajärgedest. Teoses vaadeldakse 20. sajandi teisel poolel aset leidnud rahvastikukasvu järsku kiirenemist, mida autorid nimetavad rahvastikuplahvatuseks, ja selle sotsiaalmajanduslikke tagajärgi. Fookuses on arengumaade kiiresti kasvavad elanikkonnad, kuid tähelepanu pööratakse ka arenenud tööstusriikide rahvastikudünaamikale, kus esile kerkib hoopis sündimuse langus ja vananev elanikkond. Neid vastandlikke trende vaadeldakse üleilmse probleemina, mis vajab tasakaalustatud lähenemist ja rahvusvahelist koostööd.

Raamat pakub lugejale sissevaadet rahvastikuteaduse põhialustesse ja arutleb selle üle, millised tegurid mõjutavad sündimust, suremust ja rändeliikumisi. Eraldi käsitletakse ka perekonnamudelite muutumist, linnastumist, hariduse ja tervishoiu kättesaadavust ning neid mõjutavate poliitikameetmete mõju rahvastikuprotsessidele. Autorid toovad näiteid eri riikide ja regioonide demograafilisest arengust, pakkudes statistilist materjali ning selgitusi rahvastiku kasvumudelite ja nende piiride kohta. Probleemipüstitus liigub paratamatult ka ökoloogiliste piirangute ja ressursikasutuse juurde, küsides, kui palju inimesi suudab planeet Maa tegelikult taluda.

Teose autoriteks on tollased sotsiaalteadlased ja rahvastikuspetsialistid, kelle käsitlus lähtub küll Nõukogude teadusruumi raamistikust, kuid püüab anda tasakaalustatud ülevaate laiematest globaalsetest trendidest. Ideoloogilised rõhuasetused on kohal, eriti lääneriikide ühiskonnakorralduse kriitika kaudu, ent käsitluses leidub ka neutraalsemat teaduslikku analüüsi ja rahvusvaheliste andmete võrdlust. Raamat oli suunatud haritud lugejale, kes tundis huvi maailma rahvastikuprotsesside ja nende ühiskondlike tagajärgede vastu.