Spartacus

Raffaello Giovagnoli ajalooline romaan „Spartacus“ jutustab Vana-Rooma tuntuima orjajuhi ja mässulise, traakia päritolu gladiaatori elu ja võitluse loo. Teose keskmes on Spartacus, kes tõuseb üles Rooma impeeriumi orjapidamise ja rõhumise vastu, juhtides Suurt orjade sõda 1. sajandil eKr. Romaan kujutab tema teekonda vangistusest areenile ja sealt vabaduse nimel peetud lahingutesse, mis ühendavad erinevate rahvaste ja päritoluga orje ühise eesmärgi – vaba elu – nimel. Giovagnoli esitab Spartacuse kangelasena, kelle juhtimises põimuvad nii füüsiline jõud, strateegiline mõtlemine kui ka moraalne väärikus.

Romaani sündmustik areneb ajalooliste faktide raamil, kuid on tugevasti ilukirjanduslikult rikastatud. Autor loob mitmekesise karakterigalerii, kus vastanduvad vaba ja orjastatu, valitseja ja allutatava maailmavaated. Samal ajal tõusevad esile eksistentsiaalsed küsimused võimust, vabadusest ja inimeseksolemisest. Spartacust kujutatakse mitte ainult juhina, vaid ka mehena, kes tunneb armastust, hirmu, kahtlusi ja kahetsust. Teos ei idealiseeri mässu ega alaväärista Roomat, vaid otsib pigem üldinimlikku mõõdet – milleni viivad ebaõiglus, vägivalla õigustamine ja vabaduse igatsus. Keel on rikkalik ja kujundirohke, peegeldades 19. sajandi lõpu idealistlikku ja romantilist kirjandusstiili, milles vabadus on kõrgem eesmärk kui elu ise.

Raffaello Giovagnoli (1838–1915) oli itaalia kirjanik, ajakirjanik ja poliitik, kelle looming on tugevalt mõjutatud Risorgimento vaimsusest – Itaalia ühendamise ja rahvusliku vabanemise liikumisest. „Spartacus“, mis ilmus esmakordselt 1874. aastal, oli tema tuntuim teos ning seda on tõlgitud mitmesse keelde, saades inspiratsiooniallikaks ka hilisemale filmikunstile. Giovagnoli käsitles ajaloolisi teemasid alati tugeva eetilise ja ühiskonnakriitilise alatooniga, milles esile tõusevad inimõigused, sotsiaalne õiglus ja kollektiivne vabadus. „Spartacus“ jääb klassikaliseks näiteks sellest, kuidas ilukirjandus suudab muuta ajaloo elavaks ja kõnekaks ka järgnevatele põlvkondadele.