Spartacus

Raffaello Giovagnoli ajalooline romaan „Spartacus“ jutustab muistse Rooma impeeriumi aegadest pärit traagilise ja kangelasliku loo legendaarse gladiaatori Spartacuse juhitud orjade ülestõusust. Teos on kirjutatud 19. sajandi lõpus, kuid selle tõlge eesti keelde ilmus 1951. aastal, sobitudes hästi nõukogude ideoloogilise raamistikuga, kus allasurutute võitlus rõhujate vastu leidis tugevat heakskiitu. Romaan ühendab ajaloolise ainese fantaasiaga, tuues ellu antiikaja sündmused ja inimesed, andes neile samal ajal romantiseeritud ja idealiseeritud mõõtme. Keskmes on Spartacus kui moraalne juht, õiguse ja vabaduse eest seisja, kelle tegevus saab tähenduslikuks mitte ainult oma ajas, vaid ka hilisemate vabadusvõitluste sümbolina.

Romaani süžee järgib orjastatud traakia sõdalase teekonda Capua gladiaatorikoolist kuni suure ülestõusu ja selle traagilise lõpuni. Loo kulgemisel kujutatakse võitlust mitte ainult relvadega, vaid ka ideede, lojaalsuse ja inimlikkusega. Spartacus on esitatud kangelasena, kelle juhtimine põhineb isiklikul aususel ja kaasatundel, mitte vägivallal. Romaan sisaldab kirjeldusi lahingutest, Rooma senati ja väepealike poliitilistest manöövritest ning orjade kogukondlikust elust laagrites. Lisaks ajaloolisele sisule on raamatus ka romantiline liin Spartacuse ja tema armastatu vahel, mis toob loole emotsionaalsema tasandi ning rõhutab tema inimlikkust ja siseheitlusi. Teos kannab tugevat eetilist ja emotsionaalset laengut, mida on võimendatud klassikalise proosastiiliga.

Raffaello Giovagnoli oli itaalia kirjanik, poliitik ja ajakirjanik, kes oli seotud ka Itaalia rahvusliku ühinemisliikumisega. Tema loomingu üks tuntumaid ja mõjukamaid teoseid on just „Spartacus“, mis sai oma populaarsuse tõttu kiiresti laialdase leviku ka väljaspool Itaaliat. Teda huvitas ajaloos mitte ainult sündmuste kulg, vaid ka nende moraalsed ja ideelised tähendused. „Spartacus“ on nii ajalooline romaan kui ka allegooriline lugu vabaduse väärtusest ja selle nimel ohverdamise paratamatusest. Eestis sai see teos tõlke kaudu tuntuks 1950ndatel, mil tema sõnum orjade ülestõusust ja vabaduseihalusest kõlas kokku aja ametlike tõlgendustega, kuid kõnetab moraalsel tasandil ka väljaspool ideoloogilist konteksti.