Võlurpoiss

Rachel de Queirozi lühiromaan „Võlurpoiss“ viib lugeja Põhja-Brasiilia maapiirkonna karmi igapäevaelu ja rahvapärimuste vahele jäävasse maailma. Teose keskmes on poiss nimega Shico, keda kohalikud tunnevad kui eriliste võimetega last – teda peetakse nii ravitsejaks kui ka nõiaväeks. Lugu areneb läbi rahva juttude ja hirmude, mis toovad esile, kuidas kogukond käsitleb teistsugusust ning seletamatut. Kuigi Shico tegelaskuju jääb mingis mõttes varju, peegeldub tema kaudu just küla kollektiivne teadvus ja rahvaliku maailmavaate püsivus. Lugu kulgeb aeglaselt, läbi lihtsate vaatluste, kuid kannab endas üha süvenevat sisemist pinget.

Romaani keelekasutus on vaoshoitud ja peegeldab hästi tegelaste igapäevast eluolu, kus piibel, maa ja legendid on ühtviisi kohal. Shico lugu ei ava end täielikult, vaid jätab palju lahtiseks, mis lisab teosele müstilisust. Tekst rõhutab ebausu, kuulujuttude ja sotsiaalse tõrjumise mõju kogukondade sisemisele loogikale. Samas jääb autor ise neutraalseks vaatlejaks – ta ei langeta moraalseid hinnanguid, vaid laseb tegelastel rääkida iseenda eest. Lugeja asetatakse pigem tunnistaja rolli, jälgima, kuidas külainimeste arusaam „võlurpoisist“ muutub üha hirmutavamaks peegelpildiks nende endi sisemaailmast.

Rachel de Queiroz oli Brasiilia esimene akadeemikust naisliige Kirjandusakadeemias ning kuulub 20. sajandi mõjukamate Ladina-Ameerika autorite hulka. Tema looming on tihedalt seotud kirjaniku kodupiirkonna Ceará karmide sotsiaalsete ja looduslike oludega. Queiroz' teosed käsitlevad tihti naiste rolli ühiskonnas, maainimeste saatust ja ebaõigluse küsimusi, ent teevad seda vaiksel ja rahulikul toonil, pannes lugeja enda üle järele mõtlema. „Võlurpoiss“ on hea näide tema oskusest siduda poeetiline jutustus sügavalt juurdunud sotsiaalse tegelikkusega.