Rahvuslus

„Rahvuslus“ on Rabindranath Tagore loengute kogumik, mis koondab tema mõtteid rahvuse, ühiskonna ja inimkonna suhete üle. Esmakordselt ilmus teos 1917. aastal ning põhineb loengutel, mida autor pidas Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides 1916–1917. Tagore vaatleb rahvuslust kriitiliselt, nähes selles ohtu inimese sisemisele vabadusele ja universaalsele inimlikkusele. Tema käsitlus ulatub päevapoliitilistest tähelepanekutest sügavamate filosoofiliste järeldusteni, püüdes leida tasakaalu kultuurilise identiteedi ja inimkonna ühtsuse vahel.

Raamat koosneb mitmest loengust, mis avavad eri vaatenurki rahvusluse tähendusele. Tagore räägib rahvuse ja riigi masinlikust iseloomust, mis võib lämmatada inimese loova ja eetilise alge, vastandades seda vaimsusele ja kultuurile. Tema tekstides kajastub mure, et tehniline ja poliitiline edu ei suuda asendada inimlikku sidet ja moraalset vastutust. Teos lõpeb luuletusega „Mu vennad, ärge häbenege“, mis lisab esseistlikule arutlusele poeetilise mõõtme ja rõhutab tema vaadet inimese väärikusele ja ühtsusele.

Rabindranath Tagore (1861–1941) oli India kirjanik, filosoof ja ühiskonnategelane, kes sai 1913. aastal Nobeli kirjanduspreemia luulekogu „Gitanjali“ eest. Ta on tuntud nii oma poeetilise loomingu kui ka pedagoogilise ja filosoofilise tegevuse poolest, olles üks 20. sajandi alguse mõjukamaid Aasia mõtlejaid. Tagore pühendas elu dialoogile Ida ja Lääne vahel, rõhutades inimlikku ühtsust ja kultuuride vastastikust rikastamist. „Rahvuslus“ on üks tema tuntumaid ühiskondlikke kirjutisi, milles ta kutsub mõtlema rahvusluse piiridele ja inimliku solidaarsuse vajalikkusele.