Minu laul

„Minu laul“ on valimik Rabindranath Tagore luulest, mis toob eesti keeles lugejani ühe 20. sajandi alguse mõjukama maailmakirjaniku poeetilise sõnumi. Teos sisaldab valitud tekste Tagore mitmest tuntud kogu, eeskätt „Gītāñjali“ (tõlkes „Ohverlaulud“), mille eest autor pälvis 1913. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Luulevormid on lihtsad, ent sisult sügavad, liites idamaise mõttelaadi ja universaalsed inimlikud teemad. Läbivaks motiiviks on loojaga ühenduse otsimine, igaviku ja argipäeva põimumine ning inimese sisemaailma ja looduse vaheline sümbioos.

Tagore luulet iseloomustab meditatiivne tonaalsus ja tasakaalukus, milles pole koht agressiivsetel emotsioonidel, vaid pigem vaiksel, ent sügaval tundel. Paljud luuletused on üles ehitatud palvetaolise rütmiga, sobides lugemiseks nii vaiksel hetkel kui ka sisekaemuse saatel. Kõnekad on kujundid, kus Jumal või absoluutne olevus ilmneb mitte ainult taevastes kõrgustes, vaid ka põllul, liivas, vihmas või inimkätes. Eesti keelde tõlgituna säilitavad need tekstid oma rütmi ja meeleolu, andes edasi Tagore ainulaadse võime ühendada lihtne sõna sügava filosoofilise tähendusega.

Rabindranath Tagore (1861–1941) oli Bengali päritolu poeet, filosoof, helilooja ja ühiskonnategelane, kes mõjutas oma loominguga nii Lääne kui ka Ida kultuuriruumi. Tema looming on mitmekesine – luule kõrval kirjutas ta ka jutustusi, näidendeid ja esseid, samuti komponeeris ta muusikat, millest kaks teost on tänapäeval India ja Bangladeshi hümnid. Tagore’it peeti juba eluajal vaimseks autoriteediks ning tema kirjutised kannavad tugevat eetilist ja humanistlikku mõõdet. „Minu laul“ pakub eesti lugejale sissevaadet autori poeetilisse maailmapilti, kus inimese sisemine areng ja maailmaga harmoonias elamine on vaimse vabanemise võtmeküsimused.