Liblikas

R. Husnutdinova jutukogu „Liblikas“ toob eesti lugejani valiku nõukogudeaegse tatari autori proosatekste, mis keskenduvad peamiselt inimese sisemaailmale, tundetoonidele ja väikese inimese igapäevaelule. Lood on lüürilise alatooniga, sageli intiimsed ja vaoshoitud, kuid mitte vähem sisutihedad. „Liblikas“ kui pealkirjalugu sümboliseerib habrast ilu ja mööduvust, viidates elu kergesti haavatavale olemusele. Kogumikus leiduvad novellid käsitlevad inimestevahelisi suhteid, mälestusi, lapsepõlve kajasid ning vaikseid püüdlusi mõistmise ja leppimise poole. Teemad ulatuvad armastusest ja perekonnast kuni üksinduse ja eneseleidmiseni.

Husnutdinova tekstides on olulisel kohal vaikus ja sõnadevaheline ruum. Autor oskab tabada hetki, mil midagi muutub, ehkki väliselt jääb kõik endiseks. Tema tegelased elavad sageli oma mõttemaailmas, püüdes mõista iseennast ja teisi, kogedes elu väikestes, ent tähendusrikastes hetkedes. Loodust ja igapäevast elu kujutatakse pehme realismiga, milles on tunda autori empaatiavõimet ja rahulikku vaatlejatemperamenti. Kogumiku novellid ei püüa šokeerida ega vaimustada, vaid jutustavad tasa ja järjekindlalt lugusid, milles lugeja võib leida äratundmise või vaikselt kaasa elada.

R. Husnutdinova kuulus nõukogude tatari kirjandusse, kus tema loomingut hinnati eelkõige naise sisemaailma tundliku ja ausa käsitlemise tõttu. Tema proosa on peenekoeline ja elulähedane, vältides pateetikat või ilustatud idealismi. Eestikeelne väljaanne „Liblikas“ ilmus sarjas „Loomingu Raamatukogu“ ning pakkus siinsele lugejaskonnale harvaesinevat võimalust tutvuda tatari naisautori vaoshoitud, ent sisendusjõulise maailmaga. Tema lood avavad tasapisi uksi tundmatumasse kultuuriruumi, säilitades samas üldinimliku kõnekuse, mis ei sõltu ajast ega geograafiast.