Bucolica Aeneis

„Bucolica” ja „Aeneis” koondavad endas kaks Vergiliuse loomingulise tee kõige mõjukamat osa. Pastoraalides avanevad idüllilised karjaseelu pildid, milles väljendub inimese igatsus lihtsuse ja kaotatud kuldajastu järele. Tegemist ei ole üksnes looduse ja maaelu ülistusega, vaid ka allegooriaga poliitilistele ja ühiskondlikele protsessidele, mis valitsesid antiik-Roomas. „Aeneis” on seevastu suur eepos, mis kujutab Trooja langemisest pääsenud Aenease rännakut ja tema jumaliku saatuse täitumist uue linna rajajana. Mõlemas teoses on tähtsal kohal inimese seotus jumalate tahte ja ajaloolise vältimatusega.

Pastoraalide võlu peitub nende ajatuses. Karjased, laulud ja looduse keskel toimuvad kohtumised loovad lihtsa ja samas poeetilise maailma, mille taga peituvad sageli poliitilised vihjed ja allegoorilised tõlgendused. „Aeneis” seevastu on suurriigi eepos, milles väljendub Rooma identiteedi ja päritolu kujutlus. Seal põimuvad müüt, ajalooline perspektiiv ja luuleline kujundlikkus, mis on mõjutanud kogu Euroopa kirjandust ja kultuurimälu. Mõlemad tekstid on rajanud aluse antiikse kirjanduse tõlgendustele ning andnud põhjuse otsida sealt eeskujusid ja mudeleid ka hilisematel sajanditel.

Publius Vergilius Maro (70 eKr – 19 eKr) sündis Mantova lähistel ning sai hariduse Kreeka ja Rooma kultuurikeskustes. Ta kuulus keiser Augustuselt toetust saanud poeetide ringi ja tema loomingut kasutati juba antiikajal õppevahendina. Vergilius saavutas tunnustuse oma oskusega ühendada poeetiline keel filosoofiliste ja poliitiliste ideedega. Tema teosed jäid antiikmaailma ja keskaja koolide põhitekstideks ning on mõjutanud hilisemat Euroopa kirjandust Dante „Jumalikust komöödiast” kuni renessansi ja klassitsismi suurkujudeni.