Tamango

Prosper Mérimée jutustus „Tamango“ on 19. sajandi prantsuse kirjandusele iseloomulik lühivorm, mis ühendab eksootilise seade ja terava sotsiaalse kommentaari. Esmakordselt avaldati see 1829. aastal, eesti keeles ilmus teos 1929. aastal kirjastuse Loodus väljaandena. Lugu käsitleb orjakaubandust ning asetub Lääne-Aafrika ja Atlandi-üleste orjalaevade konteksti. Peategelaseks on Tamango – uhke ja karm Aafrika sõjapealik, kes müüb eurooplastele omaenese rahvast, ent satub ise orjaks, kui üks kokkulepe pöördub tema kahjuks. Tema teekond orjalaeva pardal saab jutustuse keskseks traagiliseks liikumiseks.

„Tamango“ tõstatab küsimusi moraalsest vastutusest, vabaduse hinnast ja võimu olemusest. Tamango ise on keeruline tegelaskuju: ta on samal ajal nii allasurutud kui ka ise allasuruja, kelle tegusid ei saa vaadelda lihtsustatud ohvri- või kangelasloogika kaudu. Mérimée kirjutamislaad on vaoshoitud ja kirjeldav, vältides liigset emotsionaalsust, kuid säilitades loo all tugevad eetilised pinged. Euroopa ja Aafrika suhete, koloniaalpoliitika ja inimese väärikuse teemad põimuvad jutustuses detailirohke ja pingestatud süžeega, mis viib lugeja otse konfliktide südamesse.

Prosper Mérimée (1803–1870) oli prantsuse proosakirjanik, ajaloolane ja kultuuriametnik, kelle loomingule on iseloomulik realistlik väljendusviis, huvi eksootiliste teemade vastu ja tugev psühholoogiline läbitunnetus. Tuntuks sai ta eeskätt novelliga „Carmen“, ent tema varasemad jutustused, nagu „Tamango“, demonstreerivad samuti oskust käsitleda suuri teemasid kompaktses vormis. Eesti keeles ilmununa kuulub see teos Looduse kirjastuse 1920.–30. aastate tõlkesarja, mis tutvustas lugejale Euroopa klassikalise novelliloomingu eriilmelisi näiteid. „Tamango“ pakub tänaseni mõtlemapanevat pilku ajalukku ja inimsuhete eetilisse keerukusse.