Printsipiaalse inimese puhkepäev. Humoreske ja följetone

Kogumik „Printsipiaalse inimese puhkepäev“ toob lugejani valiku humoreske ja följetone, mis kujutavad elu nõukogude ühiskonnas läbi satiiri, iroonia ja sageli absurdi piiril kõikuva vaatenurga. Tekstides kohtab tegelasi, kelle käitumine peegeldab igapäevaelu paradokse – soov olla korrektne ja põhimõttekindel põrkub sageli kokku tegelikkuse ebaloogilisusega. Olgu selleks liialdatud agarus töökollektiivis, tarbijavajaduste ja ideoloogiliste ootuste vastuolu või soov eristuda, kuid jääda samas normatiivseks, igas loos leidub detail, mis paljastab rohkem kui esmapilgul paistab.

Autorite kirjutamislaad on konkreetne ja ladus, mõne looga piirdutakse vaid leheküljelise visandiga, teised arenevad pikemalt ning võimaldavad sügavamalt nautida karakterite psühholoogilist joonistamist. Följetonides kasutatakse sageli tüüpe ja stereotüüpe, mille kaudu naeruvääristatakse ühiskondlikku silmakirjalikkust või väikekodanlikku mugavust. Huumor ei ole alati leebe – kohati on see terav ja vihjab otseselt ametnike kohatisele rumalusele või süsteemi sisemistele vastuoludele. Ent samal ajal ei taandu tekstid lihtsakoelisele pilkele, vaid sisaldavad tähelepanekuid, mis sobituvad ka laiemasse inimlikku mõõtmesse.

Anonüümseks jääv koostaja või autorigrupp, keda selle kogumiku taga võib aimata, jätkab 1960. aastate alguse nõukogude satiirile omast traditsiooni – kritiseerida mõõdukalt, ent täpselt, neid ühiskondlikke nähtusi, mille muutmine oli parteiliselt soositud või talutav. EKP Keskkomitee Kirjastuse väljaandena on kogu ajastuomane, kuid samas oma ajapiiridest kaugemale ulatuv, sest tõstatatud teemad – silmakirjalikkus, kohustuste ja vaba aja tasakaal, enesepettus – jäävad relevantseks ka väljaspool konkreetset ideoloogilist konteksti.