Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse

Priit Jaan Parmaski teos „Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse. Enne ja pärast Teise Maailmasõja algust“ käsitleb Eesti sisekaitse arengut ja institutsioonide toimimist kriitilistes ajaloolistes oludes. Autor vaatleb tuletõrje ja tsiviilkaitse kujunemist ning rolli ühiskonnas, tuues esile nende organisatsioonide tegevuse perioodil, mil Eesti kuulus esmalt iseseisva riigina Euroopa kaardile ning hiljem langes okupatsioonide alla. Läbivaks jooneks on tähelepanu sellele, kuidas muutused poliitilises režiimis mõjutasid tuletõrjestruktuuride töökorraldust, varustust ja ülesandeid. Käsitletakse nii vabatahtlike päästeseltside kujunemist, linnade ja maakondade tuletõrjesüsteeme kui ka keskvalitsuse katseid neid koordineerida ja kontrollida. Esile tõstetakse kohaliku initsiatiivi tähtsust ning tuuakse näiteid, kus kogukondlik koostöö aitas üle saada tehnilistest ja ressurssidega seotud kitsaskohtadest.

Teose teine osa keskendub Teise maailmasõja eelõhtule ja sellele järgnenud ajale, mil Eesti sattus järjestikku kahe totalitaarse võimu alla. Autor analüüsib, kuidas punavõim ja saksa okupatsioon käsitlesid tsiviilkaitset, ning kuidas eri ideoloogiad püüdsid allutada päästeteenistusi oma eesmärkidele. Uurimuses on kasutatud nii arhiivimaterjale kui ka mälestusi, mis annavad pildi tavainimeste igapäevastest kokkupuudetest pääste- ja kaitseteenistustega. Eraldi peatükid keskenduvad linnadele, nagu Tallinn ja Tartu, kus tuletõrjel oli lisaks praktilisele ülesandele ka selge sotsiaalne ja kogukondlik tähendus. Vaatluse all on ka evakuatsiooni, varjumise ja õhukaitse küsimused, mis sõja eel ja ajal kuulusid tsiviilkaitse ülesannete hulka. Parmaska lähenemine ei idealiseeri ega demoniseeri käsitletavaid institutsioone, vaid püüab mõista neid oma ajastu tingimustes ning piiratud võimalustega. Tegemist on panusega Eesti lähiajaloo vähe käsitletud valdkonna dokumenteerimisse.