Põrgukoerad

Kell oli kümme minutit kaksteist läbi, kui ma kiiliktaksole tasusin. Kummardusin sügavale alla varjestatud kiirturbiinide õhuvoolu eest, kui see taas liikuma hakkas, ja hakkasin silmitsema Vaba Alžeeria Vabariigi vabalinna Tamboula päikesest kõrbenud tolmvalget ja lärmitsevat basaari. Kaupmeeste müügiletid ja poekesed moodustasid värvisümfoonia kriiskaveredatest kangastest, erinevates pastelltoonides puuviljadest, hästilihvitud jaapani läätsede ja rootsi kroomterasest täppistoodangu helgist, käsitsi poleeritud puu pehmest särast ja Hongkongi plastmasside õrnast läikest - saared küünarnukkide abil edasiliikuvate, tõuklevate, kätega vehkivate, kimedal häälel tingivate või lihtsalt katusealuste varjulaikudes liikumatult seisvate inimeste loodeveevoos. Ma pressisin end edasi üle avara turuplatsi, kus kaubitsejad mulle valju häälega oma kraami pakkusid, vigisevad kerjused ja tätoveeritud talupojapüüdjad mind tõkestada püüdsid, ning kus mu tee ikka ja jälle ÜRO julgeolekumeeste ja tosinast eri rahvusest ametnike omaga ristus.