Poolel teel Kuule. Valik nõukogude novelle

Novellikogumik „Poolel teel Kuule“ koondab valiku nõukogude autorite jutustusi, mis peegeldavad ajastu usku teaduse, tehnika ja inimvaimu piiritutesse võimalustesse. 1960ndate algus oli Nõukogude Liidus aeg, mil kosmosevallutused, tööstuslik moderniseerimine ja ideoloogiline enesekindlus andsid tooni ka kirjanduses. Valimik koondab novelle, milles ulmelised või tehnoloogilised teemad on läbipõimunud eetiliste küsimuste ja ühiskondlike püüdlustega. Inimene ei ole siin ainult loo tegelane, vaid ka teaduse ja progressi kandja, kelle kaudu avaneb nõukogude maailmapilt. Lugudes käsitletakse sageli teadlaste, inseneride ja noorte entusiastide elu, nende moraalseid dilemmasid ning seiklusi maailmas, mis otsib pidevalt uusi piire ületada.

Mitmes loos kohtab ulmelisi elemente: lend Kuule või muudele taevakehadele pole pelgalt fantaasia, vaid sümbol sihiks seatud tulevikust. Samas jäävad novellide keskmesse inimlikud tunded — kahtlus, julgus, truudus, mõistmine. Autorid ei keskendu ainult tehnilistele saavutustele, vaid ka sellele, kuidas need muudavad inimesi ja nende suhteid. Mõned lood peegelduvad rohkem allegooriliselt, asetades teadusliku fooni taustaks sügavamatele eksistentsiaalsetele küsimustele. Teised jällegi jäävad truuks realistlikule kujutamislaadile, kus teaduslik uurimistöö ja isiklik elu arenevad paralleelselt. Kogumiku novellide keelekasutus on lihtne ja otsekohene, sageli reportaažlik, mis oli iseloomulik tolle aja kirjandusstiilile.

Valimikus esindatud autorid kuuluvad nõukogude ulme ja realistliku jutukirjanduse erinevatesse koolkondadesse, pakkudes lugejale mitmekesist pilti kirjandusest, mida iseloomustas ühtaegu ideoloogiline raamistik ja püüd inimliku sügavuse poole. Kuigi teose pealkiri viitab ulmelisele lennule, on enamik lugusid juurdunud maa peal — tehastes, laborites, instituutides, peresuhetes. „Poolel teel Kuule“ jääb ajastumärgiks, kus kirjandus püüdis sammu pidada kiirelt areneva teaduse ja ühiskonna utoopiliste lootustega.