Maailm, mis on hea. Buss number neli 3. osa

Viskasin asjad kotti ning hääletasin Tallinna. 50 kilomeetrit oli ka 1992. aasta septembris autodele lühike maa. Eesti, millest veel aasta alguses oli lehes kirjutatud kui kaose äärele viidud riigist, kus möllavad nälg ja kütusekriis, oli toibumas. Maanteedel kihutasid välismaa autod kiirusega paarsada kilomeetrit tunnis ning keegi ei kujutanud ette, et autoroolis napsi võtta ei saa. Inimesed olid silmanähtavalt õnnelikud oma raha, suurepärase vananaiste-suve või teab mille pärast veel.Mind hämmastas tõsiasi, et varsti kaon, käed taskus, öhe endast poole vanema mehega, ja mu ainus huvi on proovida, kas oskan lugeda ta mõtteid ja näen temaga ühesuguseid unenägusid. Hommikul lähevad teised tööle, peavad välja nägema triigitud ja kombes, ja ainus, mis nad selle eest saavad, on igakuine palk.Ma ei kadestanud neid.