Õigus ja eetika

Raamat kaardistab 20. sajandi õiguse ja õigluse mõtteloo ning seab fookuse õiguse ja eetika vahelistesse seostesse. Teos tutvustab peamisi õigusteooriaid ja õigusfilosoofilisi koolkondi ning näitab, kuidas eri käsitlused püüavad vastata küsimusele, mis teeb õigusest normi ja miks peetakse õiguskuulekust legitiimseks. Autor liigub süsteemselt läbi positivismi, loomuõiguse taastõusu, realistlike suundumuste ja kriitilise õigusteaduse ning osutab, kuidas nende koolkondade argumendid on kujundanud arusaamu seaduse kehtivusest, tõlgendamisest ja õiglusest. Raamat ei paku loosungeid ega lihtsaid vastuseid; see visandab vaidlusvälja, kus õigusliku kehtivuse, moraalse siduvuse ja kohtuliku tõlgendamise pinged tulevad nähtavale. Õpik on suunatud eeskätt õigust õppivale lugejale, kuid sobib ka sotsiaalteadlastele, kes soovivad süsteemset ülevaadet 20. sajandi õigusmõtte põhijoonest ja selle tähendusest praktikas.

Teos esitab arusaadavas keeles kontseptuaalse „kaardi”, mis seob õiguse normatiivse kehtivuse küsimused eetika ja poliitilise filosoofia kesksete mõistetega. Positivismi käsitlus toob esile seaduse allikate ja hierarhia teema ning näitab, miks kehtivus üksi ei taga õiglust. Loomuõiguse peatükid rõhutavad moraalsete printsiipide rolli ning küsivad, kuidas õigustada allumatust ebaõiglasele seadusele. Realism ja kriitilised voolud nihutavad rõhuasetuse kohtupraktikale, argumentatsioonimudelitele ja võimusuhetele, pakkudes selgitusi, miks „õigus normina” vajab alati tõlgendajat. Õpik seob need vaidlused kohtuniku rolli ja õiguse tõlgenduspraktika aruteludega ning kutsub lugejat märkama, millal õiglus ja kehtiv õigus lahknevad ning milliste argumentidega neid konflikte õigustada. Nõnda kujuneb raamatust töövahend, mis aitab üliõpilasel, juristil ja uurijal eristada doktriine, sõlmida sidemeid Eesti õiguskultuuri probleemidega ning argumenteerida koherentsemalt nii auditooriumis kui ka kohtupraktikas.