Aphrodite

Pierre Louÿs’i romaan „Aphrodite“ viib lugeja antiikaja Aleksandria rikkalikku ja samas dekadentlikku maailma. Teose keskmes on kuulus kunstnik Demetrios, kelle tee ristub kauni ja nõudliku hetääri Chrysisega. Nende vahel põimuvad iha, armastus ja oht, sest Chrysise kütkestav ilu sunnib Demetriost tegema tegusid, mis rikuvad seadusi ja moraalinorme. Romaan loob atmosfääri, kus esteetika ja nauding valitsevad, tuues esile antiikaja kommetevabaduse ning inimlike kirgede piiritu jõu.

Romaani tekst on täis sensuaalseid kirjeldusi ja avameelseid stseene, kuid nende mõte ei piirdu pelgalt erootilise mõju otsimisega. Autor rõhutab kirgede intensiivsust ja armastuse traagilist mõõdet, näidates, kuidas kaunidus ja iha võivad viia hukatuslike tagajärgedeni. Louÿs oskab luua rikkaliku, poeetilise keele ja õhustiku, milles on tunda prantsuse kirjandusele omast peent mängulisust ja vaimukust. „Aphrodite“ ei ole seega ainult armastuslugu, vaid ka peegeldus inimese igatsusest ilu ja vabaduse järele.

Pierre Louÿs (1870–1925) oli prantsuse kirjanik, kes saavutas tuntuse just oma sensuaalsete ja klassikalist antiikmaailma käsitlevate teostega. Ta liikus oma aja kirjandusringkondades, olles lähedane sõber näiteks André Gide’i ja Oscar Wilde’iga. Louÿs’i loomingut iseloomustab julgus käsitleda erootikat kui kunstilist ja kultuurilist nähtust, mitte üksnes tabuteemat. „Aphrodite“ oli tema esikteos ning selle edu tõstis ta kiiresti tähelepanu keskmesse, kinnistades tema nime prantsuse kirjanduse ajaloos.