Madam Krüsanteem

Merel hommikul kella kahe paiku, vaiksel ööl taeva all, mis täis tähti.
Yves hoidus juhisillal minu kõrvale ja me vestlesime maast, mis oli absoluutselt uus meile mõlemale, kuhu me juhtisime seekord oma saatuse juhtumused. Me pidime järgmisel päeval maanduma, see ootus lõbustas meid ja me tegime tuhat plaani.
- Mina,. ütlesin ma, - niipea kui saabun, abiellun kohe ...
- Ah! tegi Yves oma hajarneelse ilmega, inimesena, keda miski enam ei üllata.