Laulud

Pierre Jean de Bérangeri „Laulud” on valimik 19. sajandi prantsuse šansoonimeistri loomingust, mille kaudu avaneb tema eriline koht Euroopa kirjandusloos. Bérangerit peetakse satiirilise laulu ja poliitilise šansooni suurimaks meistriks, kelle tekstid ühendasid ühiskonnakriitilise vaate ja poeetilise väljendusjõu. Tema laulud käsitlevad nii sotsiaalseid kui ka poliitilisi teemasid, tuues esile terava pilgu omaaegse Prantsusmaa elu vastuoludele. Laulikule omane vaimukas toon ja lihtne, ent kõnekas sõnastus tegid tema loomingust rahva seas armastatud nähtuse.

Valimik, mis eesti keeles ilmus 1963. aastal, püüab vähendada seda võlga, et Béranger on Eestis jäänud seni vähetuntuks, ehkki mujal Euroopas ja eriti Venemaal on ta juba ammu olnud populaarne autor. Laulud toovad lugejani mitte ainult meelelahutuse, vaid ka sotsiaalse sõnumi, sest need väljendavad oma aja muresid ja rõõme, luues silla rahva ja poeedi vahel. Just ühiskondliku tundlikkuse tõttu on Bérangerit hinnatud kui tõelist suurpoeediks nimetatud rahvahäält. Tema tekstide terav satiir ja sügav inimlikkus annavad valimikule ajatu väärtuse.

Pierre Jean de Béranger (1780–1857) oli prantsuse poeet ja laululooja, kes saavutas laialdase tuntuse oma šansoonidega. Ta ei olnud salongikirjanik, vaid kõnetas rahvast otse ja lihtsalt, puudutades poliitilisi, sotsiaalseid ja igapäevaseid teemasid. Tema looming oli nii mõjukas, et tõi talle austajaid väga erinevate taustadega inimeste hulgast – alates Belinskist ja Taine’ist kuni Karl Marxini, kes nimetas teda surematuks. Bérangeri laule tõlgiti paljudesse keeltesse, need levisid rahva seas ja said osaks Euroopa poliitilisest ja kultuurilisest diskussioonist.