Muinasjutte Broca tänavalt

Pierre Gripari teos „Muinasjutte Broca tänavalt“ on omanäoline ja mänguline muinasjuttude kogumik, mis ühendab klassikalise muinasjutuliku struktuuri tänapäevase linnakeskkonnaga. Lugude tegevus toimub Pariisi Broca tänaval, kus üks kohvikupidaja, tema tütar ja teised ümberkaudsed lapsed jutustavad ning kuulevad lugusid, mis ühendavad argise ja üleloomuliku. Igas loos kohtab lugeja fantaasiaelemente – nõidu, vaime, rääkivaid esemeid ja teisi müstilisi olendeid –, kuid need on alati seotud tänapäevase eluoluga ning sageli kantud huumorist ja iroonilisest pilgust inimloomusele.

Lugudes esinevad näiteks rääkiv king, tark kana, armastav koletis ja mitmesugused nõiad, kellest mõni on pahatahtlik, mõni lihtsalt veider. Gripari keelekasutus on vaimukas ja dialoogirohke, sobides hästi ettelugemiseks või noorele lugejale, kes naudib ootamatuid pöördeid ja kujutlusvõimega mängimist. Tegelased on tihti tavalised lapsed või linnainimesed, kes satuvad fantastilistesse olukordadesse, mille lahendus eeldab nutikust, lahkust või lihtsalt head huumorimeelt. Kuigi lood on lihtsad, peitub nende all sageli mõni peen moraalne või filosoofiline küsimus, mida autor ei esita didaktiliselt, vaid muigamisi.

Pierre Gripari (1925–1990) oli prantsuse kirjanik ja dramaturg, kelle loomingus ühinevad lapsemeelne kujutlusvõime ja täiskasvanulik absurditaju. „Muinasjutte Broca tänavalt“ ilmus esmakordselt 1960ndate lõpus ja saavutas kiiresti populaarsuse oma eripärase stiili tõttu, mida on võrreldud Roald Dahli või Astrid Lindgreni loominguga. Gripari käsitlus muinasjuttudest on teadlikult mänguline ja konventsioone murdev, pakkudes lastele humoorikat fantaasiat ja täiskasvanutele äratundmist argimaagia võimalikkusest. Eesti keeles ilmus teos kirjastuselt Tiritamm ning on leidnud oma koha ka siinsete lugejate seas.