Naised

Söögisaal, kuhu Rose äsja oli sisenenud, kujutas endast tumeda puutahveldisega avarat ruumi. Rullkardinad kaitsesid teda päikese eest. Tulnud keskpäevase ereda valguse käest, tundis Rose end pimedana selles hämaruses, kus valgetes kuubedes kelnerid väledalt ringi askeldasid. Üks neist juhatas ta laua juurde, kuhu ta istet võttis. Teine kelner, liud käes, kummardus Rose'i poole. Tema laubal pärlendas, väikeste tilkadena kelmihigi. Üks ta ametivendi toetus vastu serveerimislauda, käed seljal, tseremoniaalses poosis, millele ta huulil virvlev, tahtlikult üle külastajate peade suunatud muie püüdis lisada "mõistatuslikkust", jättes mulje, nagu varitseks ta midagi. Ta näis naeratusega julgustavat oma kurnatud seltsimehi, kelle valged livreed, mida higi abaluude vahele kleepis, otsekui olnuksid need sinna märja käega vajutatud, söögisaali hämaruses peadpööritava kiirusega sinna-tänna rübelesid.