Naised

Prantsuse kirjaniku Pierre Gascari novellikogu „Naised“ koondab lugusid, milles kesksel kohal on erinevate naiste elud, nende sisemised maailmad ja suhted ümbritsevaga. Gascar ei lähene oma tegelastele ülevalt ega võõrandavalt – pigem on ta vaatleja, kes püüab mõista, mis toimub inimese sees vaikuse ja igapäevasuse all. Iga novell avab killukese naiseks olemise keerukusest, olgu selleks siis emadus, üksildus, igatsus või rollid, mida ühiskond neile määrab. Lugude tonaalsus on vaikne, peen ja tasakaalukas, sageli ilma otseste puäntideta, ent pingega, mis koguneb väikestest tähelepanekutest ja sõnadeta jäetud tunnetest.

Gascaril on oskus kujutada naiste elu mitte kui midagi erandlikku, vaid kui osa üldinimlikust kogemusest, milles ometi peegelduvad spetsiifilised ajaloolised ja sotsiaalsed raamid. Tema naistegelased ei ole kangelannad ega sümbolid, vaid inimesed, kes elavad oma elu, sageli märkamatult, ent sisemiselt pingestatult. Mitmes loos kerkib esile teatud kaotuse tunne – nooruse, võimaluste või selguse kaotus –, ent seda ei esitata traagiliselt, vaid vaikse mõistmisega. Kirjaniku stiil on vaoshoitud ja kujundlikult napp, ent suudab edasi anda nüansirikkaid psühholoogilisi seisundeid.

Pierre Gascar (1916–1997) oli mitmekülgne autor, kes kirjutas romaane, esseid ja lühijutte, olles ühtaegu tundlik looduse ja inimese sisemaailma vaatleja. Teda on iseloomustatud kui eksistentsiaalset humanisti, kelle tekstides põimuvad sotsiaalne teadlikkus ja poeetiline lihtsus. „Naised“ kuulub tema proosaloomingu intiimsemate ja vaoshoitumate teoste hulka, pakkudes sissevaadet sellesse, kuidas elu vaikne kulg võib peita endas suuri küsimusi ja otsuseid. Eesti keeles ilmunud kogumik toob lugejani Euroopa 20. sajandi keskpaiga kirjanduse peene vaimse portree, milles tähelepanuväärne on just see, mida ei öelda otse.