Tapja

Romaan „Tapja” viib lugeja 1950. aastate Prantsusmaa rahutusse õhustikku, kus peategelaseks on vanglast vabanenud fašist Daniel Laverdon. Tema tegevus on täis vägivalda ja halastamatust: ta võrgutab naisi, ründab ja tapab mehi, ning kuigi ta arreteeritakse korduvalt, õnnestub tal mõjukate kaitsjate toel taas ja taas vabadusse pääseda. See lugu ei ole tavapärane kriminaalromaan, vaid pigem ühiskondlik ja poliitiline peegeldus, mis paljastab sõjajärgse ühiskonna sisemisi pingeid ja hirme. Teose fookuses on kurjategija eksistents kui võimu ja vägivalla metafoor, mille taustal seisab kogu rahva ähvardav jõud.

Eriline on autori valitud jutustusviis: sündmused on esitatud sisevaatena, negatiivsete tegelaste silmade läbi. Selline võte loob pineva ja samas ängistava õhkkonna, sundides lugejat tajuma maailma nende perspektiivist. Romaan muutub nõnda moraalseks katsumuseks, sest lugeja peab kõrvuti jälgima vägivallatseja mõttemaailma ja samal ajal tunnetama, kuidas tema teod ühiskonda lõhestavad. Autor ei paku kerget pääseteed, vaid avab võimaluse näha, kuidas vägivald ja ideoloogiline pimedus saavad oma jõu üksikisiku kaudu. Samal ajal ilmneb romaanis hirm ühiskonna tegeliku vastupanu ees, mis kehastub rahva jõus.

Pierre Daix (1922–2014) oli prantsuse kirjanik, ajakirjanik ja kunstikriitik, kes kuulus nooruses kommunistliku liikumise ridadesse ning võitles Teise maailmasõja ajal vastupanuliikumises. Sõja järel töötas ta ajakirjanduses ja kirjanduses, olles tuntud nii oma poliitiliste kirjutiste kui ka ilukirjanduslike teoste poolest. Daix kirjutas mitmeid romaane ja esseid, milles põimusid tema maailmavaade ja kunstiline väljenduslaad. Lisaks poliitilistele teemadele tegeles ta põhjalikult ka Pablo Picasso elu ja loomingu uurimisega, avaldades mitmeid monograafiaid. „Tapja” kuulub tema varasemasse loominguperioodi, kus ilukirjandus oli tugevalt seotud ideoloogiliste ja ühiskondlike teemadega.