Delacroix
Delacroix
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Kunst | 1991
- 221 lk | Pehmekaaneline | 141 x 205 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Philippe Julliani monograafia „Delacroix” keskendub 19. sajandi prantsuse maalikunstniku Eugène Delacroix elule ja loomingule, pakkudes mitmekülgset ülevaadet tema kunstnikuteest, ideelistest mõjutustest ja ajastuloolisest kontekstist. Teos jälgib Delacroix’ arengut romantismi üheks keskseks esindajaks, kes murdis klassitsismi vormilise range piiri ning avas tee uuele, tundepõhisemale ja värvidest kantud väljenduslaadile. Erilist tähelepanu pööratakse kunstniku noorusaastatele, suhetele kaasaja intellektuaalide ja kunstnikega ning tema reisidele Põhja-Aafrikasse, mis inspireerisid mitmeid elujõulisi ja eksootilisi kompositsioone. Jullian seob biograafilise lähenemise kunstiteoste analüüsiga, rõhutades Delacroix’ püüdlust kujutada inimese siseelu läbi dünaamilise joone ja värvide kontrasti.
Raamat ei keskendu pelgalt Delacroix’ kuulsaimatele töödele, nagu „Vabadus rahvast juhtimas”, vaid avab ka kunstniku päeviku sissekandeid, kirjanduslikke huve ja esteetilisi arutlusi. Kirjutises joonistub välja loovisiku portree, kelles põrkusid kahtlus ja ambitsioon, rahutus ja sihipärasus. Jullian esitab Delacroix’d inimesena, kes elas pidevas vastandite pingeväljas – romantilise idealismi ja ratsionaalse enesedistsipliini, eraelu tagasihoidlikkuse ja avaliku elu särava positsiooni vahel. Analüüs on süvenev, ent mitte akadeemiliselt kuiv; pigem otsib autor tähendusi ja allhoovusi, mis võiksid selgitada, miks Delacroix’ teosed kõnetavad vaatajat ka tänapäeval. Illustreeriv materjal ja täpselt valitud viited toetavad teose ajaloolist ja kunstiloolist mõõdet.
Philippe Jullian (1919–1977) oli prantsuse kirjanik, kunstikriitik ja illustraator, kelle loomingus põimusid esteetiline tundlikkus ning tugev huvi 19. sajandi kultuuri vastu. Ta on kirjutanud mitmeid biograafiaid ja kunstiraamatuid, milles käsitleb dekadentsi, romantismi ja sümbolismi esindajaid. Julliani stiilile on iseloomulik elegants ja eruditsioon, kuid samas ka isiklik lähenemine, mis jätab ruumi subjektiivsele vaatele. „Delacroix” on osa tema kunstilooliste käsitluste sarjast, milles ta püüab avada looja sisemaailma koos selle vastuolude ja võitluste, aga ka püsiva kire ja pühendumusega kunstile.
