Betty Blue

Philippe Djiani romaan „Betty Blue“ on kirglik ja samas traagiline armastuslugu, mille keskmes on kahe noore inimese intensiivne, piire kompav suhe. Lugu jutustatakse noore mehe, kirjanikuambitsioonidega parandustöökoja töötaja vaatepunktist, kelle elu muutub järsult, kui tema ellu ilmub impulsiivne ja ettearvamatu Betty. Nende suhe on algusest peale laetud: metsik armastus, loominguline vabadus ja vabaduse illusioon annavad lootuse täiuslikule kooselule, ent samas kannavad endas ka hävingu algmeid. Betty emotsionaalne ebastabiilsus ja jutustaja enesekesksus loovad dünaamika, milles armastus ja enesehävitus muutuvad lahutamatuks.

Romaani ülesehitus järgib armastuse kaare arengut – esimesed leheküljed on täis elujoovastust, kirge ja jagatud unistusi. Ent järk-järgult hakkavad ilmnema tumedamad toonid: vaimne ebastabiilsus, sotsiaalne võõrandumine, pettumus loomepüüdlustes ja suutmatus kohaneda tavapärase ühiskonnaga. Djiani stiil on vahetu ja kehaline, sageli argikeelne, kuid ka lüüriline – ta suudab tabada kirge ja meeleheidet sama täpselt kui vaikseid, kõhklevaid hetki. Betty kuju ei ole lihtsalt traagiline naine, vaid peegel ühiskonnast, mis ei oska ega taha mõista teistsugusust, olgu see emotsionaalne, psüühiline või kunstiline.

Philippe Djian (sünd. 1949) on prantsuse kirjanik, keda iseloomustab intensiivne ja stiililiselt teadlik proosa. „Betty Blue“, originaalpealkirjaga *37°2 le matin*, ilmus esmakordselt 1985. aastal ning saavutas rahvusvahelise tuntuse ka tänu Jean-Jacques Beineix’ samanimelisele filmiversioonile. Djiani loomingule on iseloomulik tegelaste sisemiste pingete ja kaasaegse elu absurdi kujutamine. „Betty Blue“ on tema tuntuim teos, mis jäädvustab 1980ndate lõpumeelsuse ja boheemlasliku eluviisi vastandlikkuse – vabaduseihaluse ja iseenese sees lõksus olemise vahel. See on raamat armastusest, mis põleb nii eredalt, et hävitab kõik, mis teele jääb.