Hallid hinged

Philippe Claudeli romaan „Hallid hinged“ viib lugeja Esimese maailmasõja aegse Prantsusmaa väikelinna vaiksete, ent kõnekate sündmuste keskele. Lugu avaneb tagasihoidliku, nimetu kohtuniku pilgu läbi, kes vaatab tagasi oma elule ning sellele, mis juhtus noore lauljanna Belle de Jour’ga, kelle surnukeha leiti jõe äärest. See traagiline sündmus muutub ajendiks laiemale mõtisklusele süüst, õiglusest ja moraalist maailmas, kus must ja valge ei kehti, kus kõik jääbki halliks – nagu vihmane taevas või inimeses peituv ebaselgus. Loo keskmes on küsimus sellest, kas üldse on võimalik olla õiglane, kui iga valik sünnib kompromisside ja vaikimiste varjus.

Romaan ei ole üles ehitatud kriminaalromaanile omases rütmis, vaid liigub fragmentidena läbi mälu ja kahetsuse, mida peategelane endas kannab. Kohtuniku positsioon ühiskonnas on kõrge, ent tema sisemine vaev ja vaikivad valikud viitavad tema moraalsele ebakindlusele. Ta vaatleb kõrvalt, kuidas sõda moonutab inimesi ja suhteid, kuidas linnas elavad inimesed harjuvad ebaõigluse ja ükskõiksusega. Claudel ei anna konkreetseid vastuseid, vaid laseb lugejal ise tajuda sügavamat traagikat, mis sünnib nii rääkimata jätmisest kui ka tegutsemisest. Loo tonaalsus on vaoshoitud, peaaegu hüpnootiline, ent selles peitub intensiivsus, mis jääb kauaks mõtteisse.

Philippe Claudel (sündinud 1962) on prantsuse kirjanik, stsenarist ja filmirežissöör, kelle loomingut iseloomustab inimpsüühika ja moraalsete dilemmade sügav käsitlus. Teda huvitavad eriti mälestuste roll identiteedis ja mineviku mõju olevikule. „Hallid hinged“ pälvis mitmeid kirjandusauhindu ning kindlustas Claudeli koha kaasaegse prantsuse kirjanduse oluliste häälete seas. Tema teosed seavad lugeja silmitsi küsimustega, millele puuduvad lihtsad vastused, kutsudes nägema inimest kogu tema vastuolulisuses ja hapruses.