Brodecki raport

Philippe Claudeli romaan „Brodecki raport“ on sügavalt atmosfääriline ja moraalselt laetud teos, mis asetub tundmatusse, kuid äratuntavate joontega piirialakülla pärast sõda. Peategelane Brodeck, endine vangilaagrist ellujäänu, saab kogukonnalt ülesande koostada raport — aruandetekst selle kohta, mis juhtus külalisega, keda kõik kutsusid lihtsalt „Anderiks“ ja kelle kohalikud mehed tapavad. Ent mida rohkem Brodeck kirjutab, seda enam hakkab selguma, et raportist saab mitte ainult tunnistus ühest veretööst, vaid ka laiem paljastus vaikimisest, süüst ja mineviku mahavaikimisest, mis on kõigisse külaelanikesse salaja juurdunud.

Romaani struktuur on kihiline ja meeleolult tumedalt poeetiline. Claudel kasutab Brodecki sisemonolooge ja vahelduvaid ajatasandeid, et näidata, kuidas kogukond suudab eirata omaenese süüd ning leida lunastust ainult siis, kui keegi julgeb selle nähtavaks kirjutada. Samal ajal püsib Brodecki isiklik lugu — tema naasmine laagrist, pere vaikne lagunemine ja püüdlus jääda kõrvaltvaatajaks — kogu loo südames. Claudel ei paku lihtsaid vastuseid ega selgeid hinnanguid, vaid esitab moraalseid küsimusi läbi sümbolite, vaikuste ja vaikse hirmuõhkkonna. Küla, mille tegevuspaigaks saab, on suletud maailm, kus iga pilk ja vaikimine kannavad kaalu.

Philippe Claudel (snd 1962) on prantsuse kirjanik ja stsenarist, kelle loomingus põimuvad psühholoogiline tundlikkus ja eetiline sügavus. „Brodecki raport“ on üks tema tuntumaid ja enim tõlgitud teoseid, pälvides rahvusvahelist tunnustust tänu oma universaalsele käsitlusele süüst, mäletamisest ja andestamisest. Claudeli keel on kujundlik, aga samas napp, hoides tasakaalu lüürilisuse ja realistliku ängi vahel. Teos kutsub lugejat mõtlema sellele, milline on indiviidi vastutus kogukonna ees ja kas on võimalik rääkida tõtt, kui kõik on otsustanud vaikida. „Brodecki raport“ ei ole pelgalt romaan — see on eetiline ja esteetiline seisukohavõtt, mis puudutab sügavalt ja jääb kauaks meelde.