Nero. Keiser ja jumal, kunstnik ja narr

Philipp Vandenbergi teos „Nero. Keiser ja jumal, kunstnik ja narr“ avab ühe vastuolulisema Rooma keisri eluloo läbi ajaloolise ja psühholoogilise prisma. Autor viib lugeja esimesse sajandisse, mil Rooma oli maailma keskpunkt ning võim ja hirm põimusid omavahel lahutamatult. Nero valitsemisaega iseloomustasid korraga poliitilised saavutused ja moraalne allakäik: linn põles, kristlasi taga kiusati, ning avalikkus ei suutnud otsustada, kas keiser oli hull geenius või külmavereline türann. Raamat loob pildi ajastust, kus kunst ja vägivald käisid käsikäes ning kus üks mees püüdis muuta end surelikust jumalaks.

Vandenberg kujutab Nero isikut mitmetahuliselt – lapselikult tundlikku, samas egotsentrilist ja kättemaksuhimulist valitsejat, kes püüdis ühendada kunstniku eneseväljenduse ja keisri absoluutse võimu. Tema suhted ema Agrippina ja õpetaja Senecaga toovad esile sisemised vastuolud: ühelt poolt iha tunnustuse järele, teisalt hirm kaotada kontrolli. Teos näitab, kuidas Nero valitsusaja glamuur ja luksus varjasid süvenevat ebakindlust ning paranoiat, mis viis lõpuks nii riigi kui ka tema enda hävinguni. Vandenberg kasutab ajaloolisi allikaid, et joonistada välja pilt inimesest, kelle kirg kunsti ja võimu vastu muutus iseenda needuseks.

Philipp Vandenberg on saksa ajalookirjanik ja arheoloogiateemaliste teoste autor, kes on tuntud võime poolest muuta ajaloolised sündmused elavaks ja mõistetavaks. Tema kirjutamislaadi iseloomustab põhjalikkus ja jutustav voolavus, mis seob faktid ja inimliku psühholoogia ühtseks tervikuks. „Nero. Keiser ja jumal, kunstnik ja narr“ on ühe mehe portree, kuid samal ajal ka peegel Rooma impeeriumi olemusest – riigist, mis kummardas hiilgust ja kartis omaenda varje.