Portnoy tõbi

„Portnoy tõbi” on Philip Rothi kuulsaim ja samas vastuolulisim romaan, mis ilmus esmakordselt 1960. aastate lõpus ja tõi autorile laialdast tähelepanu. Teos on üles ehitatud monoloogina, kus peategelane Alexander Portnoy räägib oma loo psühhoanalüütiku diivanil. See pihtimus on korraga aus, vaimukas ja kohati šokeeriv, sest Portnoy ei varja oma sisemisi võitlusi ega intiimseid kogemusi. Tema jutustus põimib omavahel seksuaalsed ihalused, peresuhted ja identiteedikriisi, pakkudes lugejale intensiivse sissevaate ühe mehe psüühikasse ja ajastu pingetesse.

Romaani keskmes on vastuolu peategelase tungide ja tema moraalsete ideaalide vahel. Portnoy, kes kasvas üles domineeriva ja kontrolliva ema käe all, tunneb end pidevalt lõhestatuna. Ta igatseb vabadust ja naudinguhetki, kuid ühtlasi piinavad teda süütunne ja kohustused. Roth käsitleb neid teemasid terava huumori ja satiiriga, mis muudab teose koomilise kirjanduse klassikaks. Samas puudutab lugu sügavamaid küsimusi enese määratlemisest, eetika ja iha konfliktist ning sellest, kuidas kultuurilised ja perekondlikud ootused võivad kujundada inimese sisemaailma.

Philip Roth (1933–2018) oli Ameerika kirjanik, keda peetakse üheks 20. sajandi mõjukamaks proosameistriks. Tema looming käsitleb sageli identiteedi, juudi päritolu ja Ameerika ühiskonna teemasid, põimides neid psühholoogilise sügavuse ja satiirilise lähenemisega. Rothi karjäär hõlmas mitukümmend romaani, mille seas on näiteks „Ameerika pastoraal”, „Patriootlik complot” ja „Sabbat’i teater”. „Portnoy tõbi” tõi talle rahvusvahelise tuntuse ja kindlustas koha kirjandusloos kui autoril, kes julges tabuteemasid käsitleda vaimuka, ent samas teravmeelse stiiliga.